Õed ja ämmaemandad soovivad enda kanda võtta patsientidega suhtlemise

Haiglaõed. Foto: SCANPIX

Õdede liit ja ämmaemandate ühing esitlesid eile sotsiaalministrile oma uut arengustrateegiat, mille sihiks on seada tervishoius fookusesse patisent. Aastaks 2020 loodetakse strateegia abil liikuda patsiendikeskse tervishoiu mudelini.

Praegust lähenemisviisi nimetatakse strateegias pigem asutuse- või teenusekeskseks ning selline mudel ei rahulda alati patsientide ja nende lähedaste vajadusi. «Me ei saa öelda, et patsiente üldse ei kaasata, kuid avalikkus on siiski meile märku andnud, et patsiendid tunnevad end justkui kõrvalseisjatena,» märkis õdede liidu juht Ester Pruuden.

Pruuden lisas muutusi nõudva olukorra kirjelduse juurde ka näite luumurruga haiglasse saabunud patsiendist: pildid tehakse ja kipsi inimene saab, aga kas ta saab ka järelravi ja nõustamist, kuidas kasutada ratastooli või karku, pole alati kindel. Seetõttu on ette tulnud juhuseid, kus inimene kasutab teadmatusest karku valel pool ning teeb sellega oma tervisele lisakahju.  

Tegelikult on strateegias kaheksa punkti, mida õed ja ämmaemandad tulevikus parandada soovivad, kuid patsiendikesksus on nende seas esimene. Oma peamise ülesandena näevad õed ja ämmaemandad tulevikus patsientide toetamist ja teavitamist. Tuleviku tervishoid võib kujunedagi selliseks, kus peamine suhtlus toimub patsiendi ja õe vahel, mitte patsiendi ja arsti vahel.

«Eks ta on Euroopas ka sellele rajale läinud. See põhjus on selles, et arstiabi on muutunud spetsialiseeritumaks. Arstidel on oma valdkond nii spetsiifiline ja nõuab nii palju pühendumist, et nad saavadki tegeleda puhtalt sellega. Kui nad patsiendi kohtavad, keskenduvad nad diagnoosimisele, määravad ravi, aga kõik selle asja teostamine jääbki pigem õdede õlgadele,» kirjeldas Pruuden tulevikuversiooni. «Õed on need, kes patsiendiga suhtlevad, õpetavad, toetavad, nõustavad ja viivad läbi meditsiinilisi protseduure, mida arst on määranud.»

Selline mudel toimib Pruudeni sõnul juba Rootsis ja Soomes – patsient kohtub nendes riikides otse arstiga üsna vähe. «See ei ole halb, see on selge rollide ja vastutuse jaotus. On näha, et patsient januneb hoolitsuse, läheduse ja suhtlemise järele ning selle rolli me tahame väärikalt ka enda kanda võtta.»