Õed ja ämmaemandad on värskelt paika pannud arengusuunad aastaks 2020, eelmise arengustrateegia abil tõmmati piir nõukogudeaegse ja kaasaegse õenduse vahele.
Õenduses on aastaid kulunud nõukogudeaegse pärandi maharaputamiseks
/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
20. oktoober 2011, 14:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Eelmise arengustrateegia tegemise hetkel ei olnud Eestis veel selge, milline on see kaasaegse ämmaemanduse ja õenduse roll. Meile on ju tulnud pärandina nõukogudeaegne suhtumine, kus õde suurt ise ei vastutanud, vaid ootas korraldusi arstilt ja tegutses nii nagu arst ette kirjutas,» rääkis õdede liidu juht Ester Pruuden 1990. aastatest.
«Täna me oleme selles faasis, kus meil on väga palju muutunud – õed toimetavad iseseisvalt, õdedel on kõrghariduse võimalus ja õed osutavad ka iseseisvaid teenuseid. Õed ei ole enam lihtsalt assistendid,» lisas ta.
Nõukogudeaegse ja kaasaegse õenduse suuremad erinevused ongi Pruudeni selgitusel keskendumine patsiendiga tegelemisele ning suurem iseseisvus oma töö korraldamisel.
«Eelmise kümne aasta jooksul suutsime eristada, nõukogudeaegse õetöö ja kaasaegse ning käivitada selle muutuste protsessi,» võttis Pruuden aastad 1999-2010 kokku.
Uus õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegia hõlmab perioodi 2011-2020. Tähtsamaks arengusuunaks on strateegias patsiendi- ja perekeskse lähenemisviisi juurutamine.