«Arstidel on arstiõpe ja riiklikult toetatud residentuur, aga kui praegu lõpetab psühholoog magistriõppe ja tahab saada kliiniliseks psühholoogiks, siis selleks saamine ja õppimine sõltub tema tööandja ning inimese enda initsiatiivist, ilma et kumbki saaks mingitki riiklikku tuge,» tõdes psühholoog. Selline olukord toob kaasa spetsialistide nappuse. Kesküla leiab, et kliiniliste psühholoogide väljaõpe võiks olla sarnaselt arstide residentuuriga riiklikult rahastatud ning töö selle nimel ka käib.
Psühholoogia pole pehme eriala
Ometi on psühholoogia Tartu Ülikooli üks populaarsemaid erialasid - Kesküla nõustus, et sisseastujaid jagub, aga paljud katkestavad juba esimesel õppeaastal. «Enamik inimesi, kes läheb psühholoogiat õppima, arvab, et see on eelkõige inimeste aitamine. Siis tuleb välja, et psühholoogia on pigem reaalteadus. Bakalaureuseõpe koosneb teadustöö alustest, kõrgemast matemaatikast, andmetöötlusest, statistikast,» selgitas juhtivpsühholoog.
Kliiniline psühholoogia, psüühika häirumise hindamine, tuleb pigem magistriosas. Esmalt õpitakse, kuidas psüühikat uurida, kuidas töötab taju, kuidas näeme-kuuleme, neurobioloogiat, ajutegevust. Psühholoogia pole mingil juhul pehme eriala, nentis Kesküla. Ehk on see põhjus, miks paljud end psühholoogiks või terapeudiks nimetavad inimesed pole Tartusse üldse asja teinud. Kui uskuda internetti, tegutseb Eestis terve hord psühholooge-terapeute, kes õppinud erakoolides ja lihtsalt kursustel ning koolitustel.
Kesküla tõdeb, et kui meditsiinidoktoriks saab end nimetada ainult arstikvalifikatsiooniga inimene, siis psühholoog on praegu lihtsalt ametinimetus, selle kasutamine pole Eestis reguleeritud. Nii võib abivajaja sattuda ka isehakanud psühholoogi juurde. Ka terapeudiks võib end nimetada kes tahes, alustades bioväljade korrastajatega, lõpetades kivimite ja kristallimaagiaga.
Psühholoog ütles leplikult, et kui inimene usub end kristallidest abi saavat, siis pole midagi katki. «Usk võib teatud maani aidata, seeläbi võib tekkida käitumismustrite muutumine, mis omakorda enesetunnet parandab. Muret tuleb tunda siis, kui tegemist on tõsise haigusjuhtumiga. Siis oleks vaja juba väljaõppega psühhiaatreid ja kliinilisi psühholooge. Skisofreeniat, paraku, usuga ei ravi,» rõhutas ta.