Ometigi ei uskunud ta, et ettepanekust asja saab. Esiteks arvas ta, et perearstid ise ei taha sellega tegeleda – neil pole selleks aega, kui tahavad oma tööd hästi teha. Teiseks võib tekkida huvide konflikt, küsimusi tekitaks hinnakujundus ning valiku suurus ning viimaks võib selle tulemusel olemasolevgi maa-apteekide võrk kannatada saada.
Kimmel selgitas, et apteegitöös on palju logistikat, arvutamist ja muud keerulist. «Kust peaksid arstid ravimeid tellima, kas otse hulgimüügist? Kus nad neid ladustavad, kuidas jõuavad jälgida realiseerimisaega? Kui apteekidel kehtib ravimite hindadel ülempiir, siis kas see hakkaks ka arstide müügil kehtima?» loetles ta probleemkohti.
Samuti ei oleks kindlasti mõeldav, et maaperearsti juures oleks sama suur ravimivalik kui apteegis. Ainüksi paratsetamooli on apteekides 5-6 ravimifirma toodetuid, paratsetamooli sisaldavaid preparaate umbes 30 erinevat. «Aga kui perearst võtab ainult ühe ravimifirma oma, siis maainimesel ei teki valikut. Tekib küsimus, mille järgi arst seda valikut teeb,» lisas Kimmel.
Ravimid ei säili ka lõputult, nii tuleb pidevalt jälgida laoseisu ja tähtaja ületanud rohud minema visata.
Kimmel rõhutas, et ka apteekrite liit on väga mures selle pärast, et maal apteeke pole. «Süüdistan selles meie olematut regionaalpoliitikat. Apteeki võetakse kui äriettevõtet, kuigi apteegiteenust peaks arvestama nagu perearstigi, esmatasandi tervishoiuteenust. Siis oleks riigi kohustus reguleerida samuti ka apteegiteenust maal.»
«Oleme liiduga seda probleemi arutanud, aga väga häid lahendusi meie arvates pole,» ohkas Kimmel.