Maaomavalitsused lubaks perearstid ravimeid müüma

Foto: SCANPIX

Maaomavalitsuste liit käis riigikogu riigieelarve kontrolli komisjoni perearstiabi korraldust puudutaval istungil välja idee lubada ka perearstidel ravimeid müüa. Eriti peetakse silmas hajaasustusega piirkondi, kus peale perearsti on elanikel pikk tee ka lähima apteegini.

«Kui räägitud on ka võimalusest kaubanduses käsimüügiravimeid müüa, siis miks ei võiks meditsiinitöötaja neid müüa?» arvas liidu juhatuse liige Kurmet Müürsepp.

Ta rõhutas, et ravimimüük ei tohiks perearstile olla kohustuslik, vaid soovituslik. Tema hinnangul võiks see aidata hõredamates piirkondades tegutsevatel perearstidel oma praksist ka paremini ära majandada. «Ravimimüük on ju väga hea äri,» ütles Müürsepp. «Kindlasti tekitab see perearstidele ka töökoormust juurde, aga see on ka äri, sest ravimitel on ju juurdehindlused ka,» arvas ta.

Müürsepp tõdes, et perearstidele ravimimüügi õiguse andmine võib tekitada eetilisi küsimusi. Meedias on räägitud ka ravimifirmadest, kes perearstidele uhkeid koolitusreise välja teevad. «Eks muidugi arst võtab siis müüki neid ravimeid, mida ta soovitab. Aga kui kujutate ette kuskil väikeses kohas arsti, kuhu vanainimene jõuab keerulisi teid pidi vaevaliselt kohale ja küsib tohtrilt rohtu ka, siis muidugi soovitab arst rohtu, mida tal müügil on.»

«Linnades on ka suurte perearstikeskuste lähedal või haiglates apteegid, seal võime siis ju ka kahtlustada, et arstid soovitavad konkreetset ravimit, mis seal müügil. Küsimus ei ole nii palju perearstis, vaid patsiendis, kes ravimit soovib – kui ta läheb arsti juurde, siis no köharohtu võiks ta sealt ikka saada,» sõnas Müürsepp.

Huvide konflikt

Apteekrite liidu juht Kai Kimmel ütles, et on seda mõtet ka varem kuulnud. «Teame, et ravimitootjate liit on alustanud masskampaaniat «ravimid poodi!». Ehk on see sellega seotud – loomulikult on ravimitootjate huvi saada müügikohti juurde,» arvas ta.

Ometigi ei uskunud ta, et ettepanekust asja saab. Esiteks arvas ta, et perearstid ise ei taha sellega tegeleda – neil pole selleks aega, kui tahavad oma tööd hästi teha. Teiseks võib tekkida huvide konflikt, küsimusi tekitaks hinnakujundus ning valiku suurus ning viimaks võib selle tulemusel olemasolevgi maa-apteekide võrk kannatada saada.

Kimmel selgitas, et apteegitöös on palju logistikat, arvutamist ja muud keerulist. «Kust peaksid arstid ravimeid tellima, kas otse hulgimüügist? Kus nad neid ladustavad, kuidas jõuavad jälgida realiseerimisaega? Kui apteekidel kehtib ravimite hindadel ülempiir, siis kas see hakkaks ka arstide müügil kehtima?» loetles ta probleemkohti.

Samuti ei oleks kindlasti mõeldav, et maaperearsti juures oleks sama suur ravimivalik kui apteegis. Ainüksi paratsetamooli on apteekides 5-6 ravimifirma toodetuid, paratsetamooli sisaldavaid preparaate umbes 30 erinevat. «Aga kui perearst võtab ainult ühe ravimifirma oma, siis maainimesel ei teki valikut. Tekib küsimus, mille järgi arst seda valikut teeb,» lisas Kimmel.

Ravimid ei säili ka lõputult, nii tuleb pidevalt jälgida laoseisu ja tähtaja ületanud rohud minema visata.

Kimmel rõhutas, et ka apteekrite liit on väga mures selle pärast, et maal apteeke pole. «Süüdistan selles meie olematut regionaalpoliitikat. Apteeki võetakse kui äriettevõtet, kuigi apteegiteenust peaks arvestama nagu perearstigi, esmatasandi tervishoiuteenust. Siis oleks riigi kohustus reguleerida samuti ka apteegiteenust maal.»

«Oleme liiduga seda probleemi arutanud, aga väga häid lahendusi meie arvates pole,» ohkas Kimmel.