Inimesed jagavad oma kogemusi: mida räägivad hääled skisofreenikute peas?

Foto: Dmitriy Shironosov / PantherMedia / Scanpix

Skisofreenia on avalikkuse silmis vääritimõistetud haigus, mis kannab enda ümber sotsiaalset stigmat. Näiteks levinud on müüt, et skisofreenik kuuleb oma peas hääli, mis käsivad kellelegi haiget teha. Nii see siiski pole.

Grupp austraallasi avaldas karmi tegelikkuse elust skisofreeniaga telekanali ABC saates You Can’t Ask That. Üks osalejatele esitatud küsimusi oligi see, kas nad kuulevad oma peas hääli, vahendas news.com.au. Melbourne’ist pärit Steve Woolley tunnistas, et isegi intervjuu ajal ta kuulis endaga rääkimas inimesi, keda tegelikult ruumis polnud. «Varem, kui tundsin end veel halvemini, ei tahtnud ma häältele kuuletuda ning need läksid aina valjemaks ja valjemaks,» tunnistas ta.

Enamik intervjueeritavatest avaldaski, et ravimid aitasid hääled peatada, kuid haiguse ajal on nad kuulnud nii surnud sugulaste, sündimata laste kui ka saatana hääli. Saates osalenud Sandy Jeffs rääkis, et tema kuulis oma peas nii mees- kui naishäält. «Alguses rääkisid nad väga tuimalt, kuid viimase kümne aastaga on nad hakanud mind tigeda häälega ahistama. Nad räägivad, kui kuri ja vastik ma olen, kui rõve ma välja näen ning kuidas inimesed surevad mind puudutades, sest nakatan neid oma sisemise saatanaga,» kirjeldas ta. Mehele nimega James McClure rääkisid aga hääled, et ta ei vääri toitu ega jooki ning ta sattus nälgimise tulemusel surmasuhu.

Inimeste arvates on levinud väärarusaam, et hääli kuulvad skisofreenikud on ühiskonnale ohtlikud. Nende jaoks on see häiriv ja solvav ning selline jutt on tulnud pigem kurjategijate näitel, kes kasutavad vaimuhaigust vabandusena oma tegude eest. Kõik saates osalenud nõustusid, et pigem on tõenäoline neil vigastada ennast kui teisi.

Dr Richard Schweizer rääkis saates, et skisofreenikud ei ole vägivaldsemad kui terved inimesed ning pigem võivad nad ise olla vägivalla ohvrid. Näiteks võib skisofreenia avalduda lapsepõlvetrauma tõttu. «Väga oluline on mõista, et ainult väike protsent skisofreenikuid on vägivaldsed,» sõnas ta. Mees on ka ise skisofreenik ning kinnitas, et ei taha kedagi tappa, vaid soovib pigem maailmale rahu ja armastust.

Intervjueeritavate arvates on ka väga ebarealistlik arvamus, et skisofreenikud on pidevalt ägedas psühhoosiseisundis ning seepärast peaks nad luku taha kinni panema. Vahel võivad neil tõepoolest tugevad sümptomid avalduda, kuid paljud suudavad haigust siiski kontrolli all hoida. «Inimesed ega ka loomad ei kuulu puuridesse. Reaalsuses on mul 37 eluaasta jooksul olnud sümptomeid kokku umbes kuue nädala vältel – ma ei usu, et haigus mind oma kontrolli all hoiab,» rääkis telesaates naine nimega Luana.

Skisofreeniat peetakse levinumaks kui paljud ette kujutavad. Hinnanguliselt võib seda elus kogeda üks inimene sajast. Enamasti areneb haigus välja hilises teismeliseeas kuni 30. eluaastate alguses, ent aegajalt, eriti naistel, ka hilisemas eas.