Lümfoomi seljatanud naine hakkas abistama haigeid, kes mõlgutavad surmamõtteid

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Marco Becker / PantherMedia / Scanpix

Koduhospiitsteenus aitab elust lahkujal ja tema perel paremini hakkama saada nii igapäevastes tegevustes kui ka leinas, mis algab juba enne surma, rääkis teenuse edendaja Kristi Luksep tänases Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».

Luksep on ise surmaga silmitsi seisnud ja ammutanud sellest kogemusest teadmisi koduhospiitsi edendamiseks. 2001. aastal diagnoositi tal nimelt kaugele arenenud lümfoom.

«Raviteekond kulges tagasilöökide ja edulugudega, muidugi mõlgutasin ka surmamõtteid. Nägin oma haiglasolekuajal paljusid, kes elust lahkusid,» sõnas ta. Naine tunnistas, et igapäevaselt ta enam seljatatud haigusele ei mõtle, kuid kui mõni kummaline tervisehäda kimbutab, hakkab ohutuli ikka korraks tööle.

Pärast tervenemist jättis Luksep juristiameti ja hakkas õppima sotsiaaltööd – esmalt küll selleks, et vabatahtlikuna parem olla, kuid peagi alustas ta igapäevast tööd Põhja-Eesti Regionaalhaiglas onkoloogiliste patsientidega. «Haiglatöö mulle meeldis, meil oli väga hea meeskond, kuid elu ja struktuurid muutuvad ja nii ma koduhospiitsteenuseni jõudsin,» rääkis ta.

Paljud inimesed soovivad haigla asemel surmaks valmistuda kaitsvate koduseinte vahel. Hospiitsteenus tähendab suhtlust surija ja tema perekonnaga, inimese eest füüsilist ja vaimset hoolitsemist. «Kui inimese elu hakkab otsa saama, peavad lähedased justkui kohe teadma, kust saada abivahendeid, neid oskama kasutada, ise samal ajal tööl käima ja laste eest hoolitsema. Seda kõike on liiga palju, sest pere lein algab enne surma ja sellises olukorras vajavad inimesed abi,» selgitas Luksep.

Abi saamise ja andmise aluseks on esmane kontakt, kus lahkuja, tema pereliige ja koduhospiitsi meeskonnaliikmed arutavad läbi, mis haigusega tegu on, mis faasis haigus on, mida on ravitud, millised ravimeid kasutatud, milline on inimese päevakava, kuidas pere toimetab ja millised on surija soovid – kas ta eelistab surra kodus või haiglas.

«Kolleegide ja partnerite valikul pean tähtsaks, et inimene oleks empaatiline, suudaks oma tööülesandest kaugemale näha ja märgata. Näiteks sageli jäävad lapsed tähelepanuta, sest nad ei nuta ja näivad vaprad,» sõnas Luksep, kes omast kogemusest teab, et lähedastel võib kohati olla palju raskem, kui haigel endal.

Praegu pakub koduhospiits tasulist teenust Lasnamäel, Pirital, Maardus, Jõelähtmel ja Viimsis. Kuid juba õige pea, 3. septembril algab Hasartmängumaksunõukogu rahastatud projekt, kus teenust hakatakse osutama ka vähekindlustatud peredele. «Saame kaasata kaks–kolm klienti nädalas ja pakkuda neile kuni kümme tundi tasuta teenust,» lausus Luksep.

Kuula raadiosaadet siit

Tagasi üles