:format(webp)/nginx/o/2018/08/28/11320005t1hc9fc.jpg)
Tänu koolitustele märkavad nii kooli- ja lasteaiaõpetajad, lastekaitsetöötajad, perearstid kui vanemad ise vaimse tervise probleemidega lapsi palju paremini ning teavad, mida edasi teha, rääkis laste vaimse tervise keskuse juhataja dr Anne Kleinberg intervjuus Med24-le.
Tallinna Lastehaigla juures tegutsev laste vaimse tervise keskus tähistas oma kolmandat sünnipäeva. Sellega seoses ütlesite, et kuni neljandik Eesti noorukitest kannatab vaimse tervise probleemide käes. Millistest probleemidest me peamiselt räägime?
Õnneks on osa neist kergemad mured. Näiteks lähevad sinna alla arenguhäired. Vaimse tervise probleem võib olla nii arenguiseärasus, mis inimese elu mõjutab, kui ka näiteks tõsisem psüühikahäire nagu vaimuhaigus, bipolaarne häire, depressioon. Sinna vahepeale jääb veel palju kohanemishäireid ja käitumishäired. Spekter on lai.
Olen juba viimased viis aastat rääkinud, et peaks tegema levimusuuringu, et teada saada, kui palju on meie lastel psüühikahäireid ja kes on abi kättesaadavuse mõttes kõige rohkem hädas. Väga elegantne oleks siis edasi minna longituuduuringuga. Siis saame öelda, mis on meie unikaalsed hädad ja mis on teiste riikidega sarnased. Oleme nii targad ja rikkad juba küll, et korralikult uurida.
Kui palju võivad tulemused erineda näiteks Soomest ja Rootsist?
Ma ei usu, et need väga erinevad. Võibolla on käitumishäirete osakaal suurem. Kõige suurem erinevus tuleb arvatavasti abi kättesaadavuse koha pealt. Kindlasti tasuks uurida riskitegureid, sest me oleme veel üsna haavatav ühiskond. Näiteks on meil teistest riikidest erinev laste vaesusrisk või ka see, kus meie vanemad tööl käivad ehk mitu vanemat saab last kasvatada. Veel üks riskitegur – kui lapsel on psüühikahäire, siis kuidas vanem saab oma töö kõrvalt temale pühenduda. Sotsiaalsed garantiid mängivad meil kindlasti rolli.
:format(webp)/nginx/o/2015/03/10/3856901t1h99e9.jpg)
Seega, kui üks vanem käib välismaal tööl, mis on Eestis väga levinud, siis see on selge risk lapsel vaimsete häirete tekkeks?
Käitumis – ja meeleoluhäirete risk on kordades suurem. Eriti, kui see kombineerub pere vaesusega. Täiskasvanute depressiooni levimusuuringust tuli välja, et eestlaste puhul on sissetulek seotud depressiooniga. Kui tegu on üksikvanemaga, kelle pere on vaesusriskis ja vanem peab üksi väljakutsetega toime tulema, siis ilmselgelt on ka tema lapsed suurema löögi all. Seda näeme oma igapäevases kliinilises töös.
Suur probleem on piirkondlikud erinevused. Tallinnas elab nii palju inimesi, et neil on sellepärast raske löögile pääseda, aga siin on spetsialistid olemas ja saab end vähemalt järjekorda panna, kuid kuskil kaugemas Eesti nurgas oled tõsiselt hädas. Kõik need rakukesed, mis Norra projekti käigus tehti, on olemas, aga kõvasti tuleb liha luudele panna. Ida-Virumaal võiks vaimse tervise raames pakutav abi intensiivsemalt areneda.
Mida seal praegu üldse pakutakse?
Seal on ambulatoorne abi. Arst käib oma meeskonnaga Tartu Ülikooli Kliinikumist konsulteerimas, aga selleks, et aidata inimesi kohapeal, oleks vaja palju rohkem kakskeelseid spetsialiste, rohkem vaimse tervise õdesid, psühhoterapeudi haridusega psühholooge ja diagnostilist võimekust, et lapsi kohapeal uurida. See kõik eeldab, et seal on oluliselt suurem meeskond. See on riigi vastutada, et kõigis Eesti piirkondades oleks tagatud võimalikult sarnane abi.
Kuidas lapsed Eestis abini jõuavad?
Erinevaid teid pidi. Märkamise teemalised koolitused on vilja kandnud. Õpetajad ja alushariduse pedagoogid on väga terava silmaga ja märkavad murelapsi. Nad oskavad aastast aastasse järjest rohkem vanematele rääkida, mida tuleks teha. Perearstid on tublid suunajad. Ka vanemad ise on väga targad. Toimunud on põlvkonna muutus. Meil on palju avara silmaringiga valehäbisse mittelangevaid lapsevanemaid, kes tahavad oma lastele parimat. Rääkimata sellest, et teismelised ise pöörduvad abi järele. Lastekaitse on samuti hea partner. Kõik, kes peaksid märkama, seda praegu rohkem või vähem ka teevad.
Loe intervjuud täismahus Med24 portaalist.