Kui matsutamise heli tekitab raevu, võib sind piinata see seisund

Foto: Kirill Ryzhov / PantherMedia / Scanpix

Mida tunned, kui kuuled mõnd järgnevatest helidest – matsutamine, luristamine, vali hingamine, nuuskimine, ümisemine, sõrmedega trummeldamine, klaviatuuril toksimine jne? Kui sind haarab raev ning tung selle heli tegemine lõpetada, võid kannatada misofoonia all.

Misofoonia on neurofüsioloofiline seisund, mille puhul esineb inimestel äärmiselt negatiivne reaktsioon teatud helide vastu, kirjutab news.com.au. Seda võib pidada isegi helide vihkamiseks. Selle seisundiga inimesed on enamasti teadlikud, et nad reageerivad teatud helisid kuuldes üle, kuid see reaktsioon polegi kuigivõrd nende kontrollida.

Helid, mis inimest ärritavad, on erinevad, kuid sagedamini seostuvad need söömise või matsutamisega, hingamise või ninahäältega ning käeliste tegevustega. Tõendid näitavad, et selline vastumeelsus areneb välja juba lapsepõlves ning muutub ajaga aina hullemaks.

Rohkem ärritavad misofoonikuid need hääled, mida teevad nende pereliikmed või lähedased, võõraste peale üldiset närv nii mustaks ei lähe. See tähendab, et raskema reaktsiooni võtavadki enda kanda tuttavad-lähedased. Misofooniline reaktsioon kipub olema emotsionaalne, sagedamini on selleks viha, mis vaheldub kergest ärritusest kuni vihapurskeni. Misofoonik võib tunda ka ärevust või tülgastust. Füsioloogiliste reaktsioonidena võivad kaasneda kõrgenenud vererõhk ja kiirenenud pulss, higistamine ning lihaskrambid.

Võib oletada, et igaüks ärritub mingil tasandil mõne heli peale, kuid misofoonia all kannatajat võivad häirida ka need helid, mida üldjuhul ei peeta ebameeldivaks, näiteks sosistamine või vaikne hingamine. Tasased helid võivad tekitada samavõrd suure reaktsiooni nagu valjud ja ärritavamad helid.

Teadlased on uurinud, kas misofooniat saab seostada või on see põhjustatud muu vaimse seisundi poolt (obsessiiv-kompulsiivne häire, söömishäire, post-traumaatiline häire jm). Tõendid näitavad, et mõned seosed võivad nende vahel olla, kuid ükski neist häiretest ei seleta täielikult misofoonia sümptomeid. See annab alust arvata, et misofoonia on omaette esinev häire.

Misofoonikutel pole võimalik ärritavaid helisid lihtsalt ignoreerida. Näib, et nende valikuline tähelepanuvõime on häirunud ning eriti puudutab see just helisid. Misofooniat puudutavas uuringus on leitud, et 29 protsenti neist muutub ärritavat heli kuuldes verbaalselt agressiivseks, 17 protsenti valasid oma viha välja aga esemete peal. 14 protsenti tunnistas, et nad on reaktsiooni ajal muutunud teiste inimeste vastu agressiivseks.

Misofoonikud avaldasid uuringus, et reaktsioonid on avaldanud negatiivset mõju nende igapäevaelule ja suhetele, mõned on mõelnud isegi enesetapust. Kahjuks on 2001. aastal identifitseeritud seisundi aktsepteerimine kui ka ravi alles lapsekingades, kuid juba on leitud tõendeid, et kognitiivne käitumisteraapia võiks abiks olla.