Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

Kui palju vitamiine on tervisele veel kasulik?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Foto: Panther Media/Scanpix

Sihitu vitamiinineelamise asemel on iga inimese ülesanne endale teadvustada, millal võib tal eluviisi tõttu või muudel põhjustel tekkida mõne aine vaegus, ning seda vältida ja ravida, vajadusel toidulisandeid kasutades, kirjutab teadusajakirjanik Arko Olesk.
 

Üle-eelmisel nädalal avaldas Soome arstiteadlase Jaakko Mursu juhtimisel töötanud teadlaste rühm uurimuse, mis nendib seost vitamiinide neelamise ja suurenenud suremuse vahel.

Ameerika eakate naiste seas läbi viidud ulatuslik uurimus täiendab aina pikenevat uurimistööde rida, mis kõik seavad kahtluse alla levinud arvamuse toidulisandite kasulikkusest. Enamgi veel, liigne vitamiinide neelamine võib olla pigem ohtlik, näitavad tulemused.

Mõistagi tekitavad sellised tulemused vastuolulisi reaktsioone, minnes vastuollu meile maast madalast õpetatuga vitamiinide kasulikkusest. Kuidas on võimalik, et tõendeid trotsides jätkavad inimesed potentsiaalselt kahjulike tablettide neelamist, küsivad samas teised.

Võib ennustada, et vitamiiniküsimusest saab rahvatervise vallas uus lahingutanner, millel toimuv ajab tavainimesi segadusse veel ilmselt pikka aega. Esile kerkivad küsimused nii meditsiiniuuringute olemusest, nende kommunikeerimisest avalikkusele kui ka tööstuse mõjuvõimust.

Vitamiinid on organismile eluliselt vajalikud, seda peegeldab juba nimetuski, mis on tuletatud ladinakeelsest sõnast vita (e.k «elu»). Tänapäeval on vitamiin defineeritud orgaanilise ühendina, mida organism ise ei sünteesi piisavalt ja vajab seetõttu lisa toidust. Nende avastamise kuldaeg oli 20. sajandi esimestel kümnenditel, mil selgus, et paljusid levinud ja piinavaid tõbesid, nagu rahhiit, pellagra või skorbuut, saab hõlpsalt ravida ja ära hoida kindla ühendiga.

Avastati ja avastatakse aina edasi vitamiinide seoseid füsioloogiliste protsessidega ja tänu sellele on veelgi tugevnenud arusaam nende ainete tähtsusest meie organismile. Uuringud on näidanud, et vitamiinirikast toitu tarbivaid inimesi tabavad harvem rasked ja kroonilised haigused, nagu vähk või mitmesugused südame-veresoonkonnatõved.

Ei ole midagi loogilisemat, kui siit edasi mõelda, et vitamiinid ongi meie tee parema ja tervema tuleviku poole. «Varem olid vitamiinipreparaadid mõeldud vaeguse leevendamiseks, praegu lubatakse nende abil heaolu ja ennetust,» märkis Mursu ja kolleegide artikli kõrval ilmunud kommentaaris Kopenhaageni ülikooli teadlane Goran Bjelakovic, kes on samuti uurinud vitamiinide mõju.

Neile lubadustele on üles ehitatud suur toidulisandite tööstus, mis ei väsi meile pakkumast tervist, energiat ja organismi paremat vastupanuvõimet vaid paari igapäevase pilli abil. Eestiski võtab 36 protsenti täiskasvanuist regulaarselt vitamiine, mineraale või mikroelemente sisaldavaid toidulisandeid. Maailmas on see kümnete miljardite eurode suurune äri.

Vitamiinide imeväele on läbi aegade olnud nimekaid eestkõnelejaid, kellest ehk kõige kaalukam oli Linus Pauling, kahekordne Nobeli preemia laureaat. 1970. ja 80. aastail esines ta aktiivselt avalikkuse ees seisukohaga, et igapäevased suured doosid C-vitamiini aitavad tõrjuda külmetushaigusi ning selle abil on ravitavad ja ärahoitavad kolmveerand kõigist vähitüüpidest.

Paulingu väljaütlemistel ja teistel seesugustel väidetel on ainult üks puudus: eeldus, et kui vitamiinid on head, siis rohkem vitamiine peab olema parem, on küll ahvatlev, ent selle kasuks napib tõendeid. Jah, vaatlusuuringud näitavad, et puu- ja juurviljade söömine on vaieldamatult kasulik, laborikatseklaasides annavad vitamiinid veel mitmeid paljutõotavaid tulemusi, kuid millegipärast ei toimi see kõik siis, kui vitamiine ja mikroelemente tablettide kujul sisse võtta.

Arstiteaduses on aine toime selgitamiseks välja töötatud selged reeglid. On vaatlusuuringud, mille järgi on võimalik tuvastada võimalikke seoseid inimese toitumisharjumuste (või mis tahes käitumise) ja selle mõjude vahel. Ka algul mainitud ja ajakirjas Archives of Internal Medicine ilmunud Mursu töörühma uuring kuulub sinna: jälgiti 161 000 vanemaealise USA naise tervist ning toidulisandite võtmise harjumusi paarikümne aasta jooksul.

Tulemusena tõdeti, et nende seas, kes vitamiine ja mikroelemente võtsid, oli suremus pisut suurem kui nende seas, kes ei võtnud (välja arvatud kaltsiumi puhul). Seda laadi uuringud ei luba kindlalt tuvastada põhjuslikku seost.

Täpsema pildi annavad siiski kliinilised uuringud, kus võrreldakse kaht või enamat võimalikult sarnast inimrühma, kes erineks vaid uuritava aine saamise poolest: üks saab tegelikku toimeainet, teine saab platseebot või mitte midagi. Näiteks samuti värske uuring, mille viis läbi Clevelandi kliiniku uroloogi Eric Kleini juhtimisel tegutsenud töörühm, uuris kümne aasta jooksul 35 000 mehe peal, kas E-vitamiin ja seleen vähendavad riski haigestuda eesnäärmevähki, nagu on väidetud. Üks rühm sai E-vitamiini, teine seleeni, kolmas mõlemat, neljas ei kumbagi. Kõige harvem arenes eesnäärmekasvaja meestel, kes toidulisandeid ei võtnud.

Veel parema pildi saab, kui koondada paljude samalaadsete uuringute tulemused. Suurem andmekogus aitab välja siluda statistilisi anomaaliad, mis ikka võivad ette tulla, kui uuritavate hulk ei ole väga suur.

Sedalaadi metaanalüüsidega tegeleb näiteks sõltumatu asutus Cochrane Library. Nii ei leidnud nad 2009. aastal avaldatud ülevaates kinnitust väitele, nagu vähendaksid B-grupi vitamiinid südamehaiguste riski. Veel aasta varem avaldasid nad Bjelakovici juhtimisel 67 uuringut koondava analüüsi, mis järeldas, et antioksüdantidel (nende seas näiteks vitamiinid A ja E) ei ole reklaamitud kasulikku mõju ning nende võtmine suurendab suremise riski.

Uuringu kvaliteedi määrab ka see, kui hästi on arvesse võetud ja analüüsis arvestatud teisi tegureid, mis tulemusi mõjutada võivad. Mursu uuringu puhul näiteks: kas ei võta vitamiine ja mikroelemente pigem need naised, kellel on juba tervisega probleeme, ja see seletab ka suuremat suremust selles rühmas? Mitte täielikult, leidis Mursu. Muu hulgas selgus, et toidulisandeid tarbivatel naistel olid tervislikumad eluviisid.

Kui ainete haigusi ravivat toimet (või selle puudumist) on kliiniliste katsetega võimalik küllalt hästi kindlaks teha, siis seda, kas ja kui palju mõni aine üldiselt terveid inimesi veel tervemaks teeb või haigusi ära hoida aitab, on juba väga keeruline näidata. See vajab suuri ja pikaajalisi uuringuid, mis on kulukad ja mille tulemustest jääb paratamatult alati küsimusi õhku rippuma. Sama mure ees on näiteks funktsionaalse toidu tootjad, kelle väidetele euroliit nüüd tugevaid teaduslikke tõestusi nõuab.

Sestap jäävad tulemusi alati saatma vastuolud, ka teadlaskonna enda sees. Näiteks on viimastel aastatel D-vitamiini potentsiaalsete tervist edendavate rollide avastamine tekitanud palju elevust, kuid USA teaduste akadeemia meditsiiniinstituut ei soostunud hiljuti suurendama vitamiini soovitatavat päevanormi.

Praegu meie parima teadmise moodustavad kõige ulatuslikumad ja kvaliteetsemad uuringud ei näita, et suur osa vitamiinidest ja mikroelementidest võiksid tablettide näol tuua tervisekasu neile, kel nende ainete vajadus on loomulikul moel täidetud. See on olnud ka Eesti arstide sõnum: mitmekesise toiduga saab inimene kätte kõik vajalikud vitamiinid.

Sihitu vitamiinineelamise asemel on iga inimese tegelik ülesanne endale teadvustada, millal võib tal eluviisi tõttu või muudel põhjustel tekkida mõne aine vaegus, ning seda vältida ja ravida, vajadusel toidulisandeid kasutades.

 

Tagasi üles