Toitumisteadlase ülevaade: kahtlase väärtusega supertoidud, mis on poeletilt välja puksitud

Heinz EZ Squirt roheline ketšup. Foto: Heinz

Mõne uue toidu või selle koostisosaga kaasneb ülikiire populaarsus, samas säilib umbusk, kas seda peaks hakkama ikka massiliselt tarbima. Kolmest toiduga seotud läbikukkumisest kirjutab TTÜ toitumisinstituudi emeriitdotsent Tiiu Liebert.

Iga ettevõte püüab müüa oma kaupa võimalikult palju, kuid kuna uurimismeetodeid tuleb juurde ning teadmised täienevad, on seetõttu nii mõnigi supertoode pidanud lettidelt kaduma. Mõne lõpp on kiire, teisel kestab aastaid. Nende protsesside juures on suur roll meedial.

Osaliselt hüdrogeniseeritud taimerasvade kiire lõpp

Taimerasva ajalugu on ligi sada aastat vana. Taimerasva saadakse taimeõlide osalisel hüdrogeniseerimisel. Firma Proctor&Gamble ostis hüdrogeniseerimise patendi ja tutvustas üht USA populaarsemat taimerasva Criscot 1911. aastal. Rasv säilis kaua, oli tahke ka toatemperatuuril ja seda võis kuumutada kõrgemal temperaturil, ilma et see kõrbema läheks. Kuna Crisco oli küllaltki odav, hakati seda kasutama mitte ainult küpsetamisel, vaid ka friikartulite, jäätise ja muude toitude valmistamisel. See oli tõeline edulugu, mis kestis üle 70 aasta.

Juba varem kahtlustati, et osaliselt hüdrogeniseeritud taimerasvades sisalduvad transrasvhapped on tervisele kahjulikud, kuid see jäi tähelepanuta, kuna 80ndatel hakkasid USA toitumisspetsialistid pidama just loomseid rasvu väga ohtlikeks. Paljud kiirtoidurestoranid hakkasid peaaegu üleöö kasutama hüdrogeniseeritud taimerasvu. Alles 90ndatel avastati, et osaliselt hüdrogeniseeritud taimerasvades sisalduvad transrasvhapped on tervisele väga ohtlikud. Nad tõstavad LDL («halva») kolesterooli ja vähendavad HDL («hea») kolesterooli taset veres, tõstes nii südamehaiguste riski. Transrasvhapped suurendavad insuliiniresistentsust, seega ka II tüübi diabeedi riski. Uurimused on näidanud, et transrasvhapped soodustavad Alzheimeri tõve, vähki, rasvumist, depressiooni ja paljusid teisi haigusi.

See avastus sundis ettevõtteid kiiresti loobuma transrasvhappeid sisaldavate rasvade kasutamisest. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) andis 2003. aastal soovituse, et transrasvhapete sisaldus kogu päevasest toiduenergiast ei tohiks ületada üht protsenti. Nüüd on aga WHO-l strateegia, kuidas 2023. aastaks likvideerida transrasvad kogu maailmas.

«Süütuke» kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup (HFCS)

HFCS tootmise tehnoloogia avastati 1961. aastal. Maisitärklis koosneb glükoosijääkidest, mis ensüümide poolt lagundatakse glükoosiks ja saadakse glükoosisiirup. Kuna glükoos on tunduvalt vähem magus kui sahharoos, muudetakse ensüüm glükoosisomeraasi toimel osa glükoosist fruktoosiks ja saadakse kõrge fruktoosisisaldusega magus maisisiirup.

70ndatel hakati USAs otsima odavamaid magusaineid ja leitigi HFCS, mida hakati kasutama karastusjookide ja toitude koostises. Siinkohal peab märkima, et USA-s on maisikasvatus põllumajanduses väga oluline ning maisi kasutatakse mitte ainult loomasöödaks, vaid ka inimtoiduks.

Siis aga hakkasid HFCS kohale kerkima murepilved. Nimelt stimuleerib glükoos insuliini eritumist, fruktoos aga mitte. Fruktoosi metabolism toimub peamiselt maksas, kus see muudetakse kergesti rasvaks, mis võib tekitada mittealkoholist põhjustatud maksa rasvumist. Uuringud on näidanud, et pärast fruktoosirikast toidukorda langes täiskõhuhormoonide insuliini ja leptiini tase, samas ei vähenenud isutekitava hormooni greliini tase. Viimane stimuleerib ülesöömist ja rasvumist. Mõne uurimuse kohaselt põhjustab liigne fruktoos insuliiniresistentsust ja sellega ka II tüübi diabeedi teket.

Tänapäeval on USA meedias HFCS-l väga halb maine. Õli valas tulle veel 2012. aastal telesaade 60 minutes, kus väideti, et HFCS on enamike krooniliste haiguste põhjuseks. PepsiCo on mõnes karastusjoogis asendanud HFCS suhkruga. 2014. aastal muutis ta ühe joogi nimeks Pepsi-Cola Made with Real Sugar (Pepsi-Cola, mis on valmistatud tõelise suhkruga). Ka Coca-Cola kasutab suhkrut USA-s Mexican Coca-Cola valmistamiseks. Eestis müüdavates jookides kasutavad Coca-Cola Company ja PepsiCo suhkrut.

2016. aasta augustis teatas McDonald’s, et tuleb vastu tarbijate soovidele ning asendab firma fruktoossiirupi kõikides kuklites suhkruga. Sarnaselt on toiminud paljud suured toiduainetööstused ja restoranid, meelitades nii tarbijaid, kes ei soovi tarbida HFCSi. Kuigi USA toidu- ja ravimiamet kinnitab, et kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup on toidu koostisosana ohutu, väheneb selle kasutamine USA-s pidevalt.

Lühikese elueaga roheline ketšup

Oleme harjunud, et ketšup on punane. 2000. aastal otsustas aga H.J. Heinz Company tulla välja uue moeröögatuse - rohelise ketšupiga, mille nimeks sai ketšup Heinz EZ Squirt. Ketšup pakendati lastesõbralikku pudelisse, mille otsik võimaldas joonistada toidule imelisi kujutisi. Kuidas siis saadi ketšupile roheline värvus? USA teadur Shula Edelkind esitas selle küsimuse Heinzi spetsialistile, kes vastas, et selleks kasutati kaht sünteetilist asovärvi – sidrunkollast tartrasiini (E102) ja briljantsinist (E133). Teadur proovis ka ise ketšupit värvida ja tomati punase värvi varjamiseks kulus neid värve küllalt palju. Kolme aastaga müüdi rohelist ketšupit üle 25 miljoni pudeli. Siis aga hakkas ketšupimüük vähenema, lapsed tüdinesid sellest ja müük katkestati 2006. aastal.

Hoopis teistsugune on suhtumine asovärvidesse Euroopa Liidus. Nimelt on tartrasiin keelustatud kahes, briljantsinine aga rohkem kui kümnes EL riigis, kuna need võivad põhjustada lastel ärrituvust, keskendumishäireid ja hüperaktiivsust. Raske on uskuda, et meie lapsevanemad lastele meelsasti sünteetilisi asovärve sisaldavaid toite pakuksid.