Pidevat uute erutavate elamuste janu ja riskeerivat käitumist põhjustab üks levinud geenikombinatsioon, mille suur rahvusvaheline inimese iseloomujoonte päriliku tagapõhja uuring äsja avastas.
Elamustejanu ja riskikäitumine on pärilikud
Suurema elamustejanuga inimesed suitsetavad sagedamini, proovivad suurema tõenäosusega muid mõnuaineid ja mängivad hasartmänge. Autot juhivad nad hoolimatult. Nad satuvad sagemini juhuvahekordadesse, kus kaitsevahendeid ei pruugita. Elamustejanustele meeldivad eredad värvid, rahvarohked paigad, nad on riskima ja panema end ohtu lihtsalt selleks, et oleks lõbus, kirjutas Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.
Elamustejanu skaalal saavad kõrgemaid palle pigem noored ning ka mehed on naistest tavaliselt rohkem hulljulgemad.
Kus on iseloomu geenid?
Ligi pool inimese iseloomu määravatest teguritest on pärilikud, kuid käitumist mõjutavate geenide otsingud on psühholoogide ja geneetikute koostöös edenenud siiski oodatust visamalt.
Suur rahvusvaheline uuring püüdis leida seoseid psühholoogide poolt inimese isikuomaduste mõõtmiseks kasutatava testi tulemuste ja geenivariantide vahel.
«See oli tegelikult suur pettumus,» ütles Tartu ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik, üks uuringu autoritest. Lisaks Tartu ülikooli psühholoogidele olid uuringus Eesti poolt osalised ka Eesti Geenivaramu teadlased.
Alliku sõnul oli pettumus see, et kuigi uuritavaid oli ligi 8000 Euroopa päritolu inimest mitmelt maalt (ka veidi üle tuhande Eesti Geenivaramu doonori) ja geenianalüüs jälgis ligi 300 000 üksiku nukleotiidijärjestuse muutusi, siis oli see üks elamustejanuga seotud geenivariant nii suure töö kohta siiski oodatust vähem.
Uuringus osalejad täitsid isikuomaduste testi ning selle järel püüti leida seoseid levinumate isikuomaduste ja kindlate geenivariantide vahel. Elamustejanu skaalal kõrgeid punkte saanud inimestelt leiti geeni CTNNA2 kindel variant. See geen on oluline, sest kodeerib üht valku, mis on oluline ajus neuronite vahel sünapsite moodustumises.
Kui riskikäitumine läheb äärmuslikuks, siis võib see olla signaal vaimse tervise häirest. Varasemad uuringud on leidnud seoseid sama geeni variantide ning bipolaarse sündroomi ning tähelepanuhäirete vahel.
Alliku sõnul on selle leiu põhjal võimalik uurimistööga siiski edasi minna. Järgmisena on kavas uurida neid Eesti inimesi, kes on oma elus sooritanud langevarjuhüppe. «Iga inimene ei istu lennukisse, et sealt langevarjuga alla hüpata. Me püüame uurida, millised geenid on neil, kes seda sporti harrastavad,» selgitas Allik.