Margus Leivo: kogu maailma valu ei tohi enda kanda võtta

Tehnikaülikooli haldusdirektor ja endine siseminister Margus Leivo ütleb, et on pärast kahte infarkti oma elulaadi muutnud, kuid Mustamäe mändide all jalutamiseks jääb tal ikkagi vähe aega. Foto: Mihkel Maripuu

Kaks infarkti üle elanud endine siseminister ja praegune tehnikaülikooli haldusdirektor Margus Leivo soovitab meestel asju rahulikumalt võtta ja rohkem oma tervisele mõelda.

Teie viimane suurem üleelamine, mis pani elule teisiti vaatama, jääb 2005. aasta algusse, mil olite siseminister.

Jah, see oli mulle üsna ootamatu. Olin just tulnud südameveresoonte laiendamise operatsioonilt ja arvasin, et kõik on korras. Ometi tekkis kodus ühtäkki veresoontesse tromb ja selle tagajärjel infarkt. Seda valu, mis südamesse lõi, ei taha ma enam meenutadagi. Olin üksi kodus ja kõik majauksed suletud, nii et ühel hetkel tekkis päris kabuhirm.

Kuidagi suutsin helistada oma autojuhile ja arstile, seejärel kiirabisse. Alles siis, kui nägin arste majauksest sisse tulemas, heitsin pikali. Mulle tehti järjest mitu tugevatoimelist süsti, aga ega ma kiirabiautos rahulik patsient olnud – valud olid nii suured. Alles siis, kui kirurg opilaua ääres ütles, et üks pool on lahti, valdas mind kergendus, ja õnneks saadi peagi ka teine pool lahti. Enne seda olin 2000. aasta lõpus ühe mikroinfarkti üle elanud.

Selline kogemus mõjutab kõiki edasisi tegemisi, kuidas on teie elu muutunud?

Võtsin kaalus alla 45 kilo, kusjuures see polnudki nii raske. Mulle tundus, et organism teadis ise, mida tegema peab. Doktor Adik Levin aitas nõuannetega kaasa, nii et hakkasin sööma vaid teatud toiduaineid ja mitte kõike korraga.

Aga ma ei pidanud väga paljust loobuma – näiteks võisin süüa igasugust liha, vaid mereannid, mida ma eriti ei armasta, olid vastunäidustatud.

Lisaks tekkis mul kohutavalt suur tahtmine olla füüsiliselt aktiivne. Algul kõndisin palju metsas, enamasti kas püssi või fotoaparaadiga, aga peagi jaksasin juba ka joosta. Nüüd pean küll tunnistama, et osa kaotatud kaalust on tagasi tulnud.

Üks asi on see, et mingil hetkel ei suuda enam kõiki reegleid järgida, ja teiseks mängib rolli ka geneetiline eelsoodumus.

Mul on endiselt elamine Põlvas ja seal saab parasjagu füüsilist tööd teha. Loodan, et see aitab võhmanäitajad kontrolli all hoida. Ega elutempo ka väga palju võimalda.

Kas suitsetamise olite juba varem maha jätnud?

Mäletan täpselt, millal suitsetamise maha jätsin. See oli 21. jaanuar 1991. Noorepõlve sporditraumade tõttu pidin minema meniskioperatsioonile. Palatis olid noored poisid, kes suitsu tegid, küsisin endale ka ühe sigareti. Tõmbasin ühe mahvi, aga see oli nii vastiku imala maitsega. Ega ma siis veel teadnud, et see mulle viimaseks jääb.

Hiljem kodus ei tekkinud enam mingit huvi suitsude vastu ja nii jäigi. Tunnistan ausalt, et olen vahepeal tõmmanud mõne sigari, aga see on ka kõik. Mul on selle üle õudselt hea meel.

Minu arust on suitsetamist võimalik maha jätta kaht moodi. Esiteks võib endale sisendada, et olen nii kuramuse kõva mees, et tahan suitsu teha küll, aga lihtsalt ei tee. Teine võimalus on endale sisendada, et ma ei taha enam suitsu, mida ka mina tegin. See on kummaline, aga toimib.

Muidugi on inimesed erinevad ja kõigil mahajätmine kindlasti nii lihtsalt ei õnnestu. Siis peavad spetsialistid aitama sõltuvusest vabaneda. Maailm on viimase kahekümne aastaga kõvasti muutunud ja baarides-restoranides enam ei suitsetata.

Mina keelaksin suitsetamise kõigis avalikes kohtades, kus lapsed seda näha võivad. Sest kui täiskasvanud suitsetavad nüüd vähem, on see halb harjumus saanud popiks noorte hulgas.

Ülikooli haldusjuhina oskate kindlasti öelda, kui suur probleem on suitsetamine tudengite hulgas. Kas tehnikaülikoolis suitsutoad on?

Paar-kolm suitsuruumi on meil tõesti olemas. Praegu me neid vägisi ära kaotama ei hakka, aga kui mingil hetkel tekib vajadus sinna midagi targemat ehitada, siis nii ka teeme. Tudengid suitsetavad küll, aga seda pole nii väga märgata, kui mõned konid prügikastides välja arvata.

Salaja kusagil auditooriumis või koridoris küll ei tõmmata, ehkki mingeid keelusilte üleval pole.

Milline on teie suhe alkoholiga, jahimehed vist ikka võtavad eduka jahi puhul?

Seda pole jah mõtet salata, aga kui keegi arvab, et jahist kokkuvõtete tegemised on suured joomapeod, siis nad küll eksivad.

Need ajad, kus mehelikkust mõõdeti selle järgi, kui palju keegi viina kandis, said õnneks koos Vene ajaga läbi. Sundjoomist on jäänud järjest vähemaks.

Viimasel ajal on palju räägitud meeste tervisest ja sellest, et mehed ei lähe arsti juurde. Kuidas teiega on?

Mul on väga hoolas perearst ja aeg-ajalt teen tema juures vereanalüüse. Möödunud aastal tegin põhjaliku uuringu ja seda peaks kordama tuleval aastal. Võtan oma elupäevade lõpuni südameaspiriini ja veel mõnda südametegevust toetavat ravimit.

Olete kogu elu olnud vastutavatel ametikohtadel ja ka poliitikas aktiivne. Kas moehädad stress ja depressioon ka vaevanud on?

Ma ei tea, millest see tuleb, aga minul vahelduvad head perioodid halbadega. Võin mitu kuud järjest tunda ennast ideaalselt: mul on meeleolu hea, tahan ja jaksan kõike teha.

Siis mingist hetkest alates kõik muutub: teen asju vaid sellepärast, et peab, ja organism ei toeta mu tegemisi. Ja ma ei ole aru saanud, millest see sõltub.

Mis stressi puutub, siis inimene harjub kõigega. Olen sõjaväes gaasimaskiga maganud ja pika elu jooksul mõndagi üle elanud. Pärast infarkti olen harjutanud ennast mitte kõiki probleeme enda omaks pidama.

Pole võimalik valutada südant kõigi maailma asjade pärast. Buldooseritera ei tohi kunagi nii sügavale lükata, et lindid kraapima hakkavad. Tuleb tõmmata piir asjade vahele, mida teha jõuad ja mida ei jõua.

Muidugi on seda kõike lihtsam rääkida kui teha. Kindlasti on ka inimesi, kelle murekoorem on nii suur, et seda on võimatu kanda, ja kõik ei sõltu kahjuks alati meist endist. Stress võib tõesti mõnikord tappa. Et seda ennetada, tuleb muidugi arsti juurde minna.

Aga moerohuks peetavad antidepressandid? Palju nooremad mehed haaravad nende järele, kui «juhe kokku jookseb».

Ma ei tea, mida see juhtme kokkujooksmine tähendab. Kas see tähendab vähest vastupanuvõimet välistele teguritele või liiga suurt koormat?

Kui oleme vastupanuvõime lati enda jaoks väga madalale paigutanud, siis oleme praeguses konkurentsitihedas olukorras väga haavatavad.

Kas meie ühiskond teeb meestele liiga?

Mind on kasvatatud vaimus, et mehed ei nuta ja julge hundi rind on rasvane või arme täis. Mehed peaks nagu oma valu ja emotsioone spartalikult endale hoidma.

Üles on kasvanud mitu põlvkonda mehi, kelle teadvuses on arsti juurde minek nõrkuse tunnus.

Kurtmine, hädaldamine ja nutmine on meile võõrad. See valehäbi on väga ohtlik. Viimasel ajal on siiski ka meeste tervisele rohkem tähelepanu hakatud pöörama ja see on väga hea. Aga sellega on juba hiljaks jäädud.

Noortele meestele tahaks panna südamele, et nad ei elaks ainult tänasele päevale, vaid mõtleks, et neid on tervena vaja ka veel mitmekümne aasta pärast. Paljud vanemas eas tekkivad hädad saavad ju alguse nooruses.

Kardan, et väga suure põntsu paneb praegu arvuti ja tehnoloogia pealetung laiemalt. Selle kahjulikku mõju ei oska hinnatagi. Me jääme üksteisele võõraks ega loe enam ka raamatuid. Seda saab parandada vaid haridusreform.