Iga verevähk ei näita sümptomeid ega põhjusta inimesele kaebusigi

Krooniline ja seletamatu väsimus on üks lümfoidse leukeemia sümptomeid. Illustratsioon: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Lümfotsüütleukeemia on verevähi enamlevinud vorm, millel ei pruugi olla eristuvaid sümptomid ning nii mõnigi patsient ei hakkagi selle vastu ravi saama, rääkis Põhja-Eesti Regionaalhaigla hematoloog dr Iige Viigimaa Kuku raadio saates «Terviseks».

Kõigil patsientidel siiski nii hästi ei lähe, et haigusega ei teki mingeid kaebusi. Kui verevähi vorm on juba diagnoositud, jäetakse patsient esmalt meedikute jälgimise alla ning vajadusel rakendatakse ravi. «Jälgimisel ma olin alates 1. detsembrist 2016, kui sain diagnoosi, kuni oktoobrini 2017, kus läks ravimiseks, sest haigus süvenes. Täna on jälle niimoodi, et olen esimese tagasilöögi saanud peale keemiaravi, kurk hakkab jälle natuke valulikuks minema, nina on kinni, lümfisõlmi tunnen kogu aeg. Doktor arvas ka, et veel sel aastal tuleb alustada uue raviga. Mul on kahjuks see variant, kus lümfotsüüdid kasvavad hästi kiiresti, see võetakse ravimiga maha ning nad hakkavad uuesti kasvama,» kirjeldas raadiosaates anonüümseks jääda soovinud naine. Tema diagnoosiks on krooniline lümfoidne leukeemia.

Põhjus, miks inimest kohe või üldse mitte ravima ei hakata, on see, et puuduvad võimalused haiguse täielikuks väljaravimiseks. «Varasemad kliinilised uuringud on näidanud, et ei ole õige haigust mõjutama hakata, kui ta ei põhjusta inimesele vaevusi, sest ravimitega sekkumisega me tahtmatult aktiveerime mõned bioloogilised protsessid, mis võivad haiguse kulgu kiirendada, ja see ei ole soovitatav,» selgitas dr Iige Viigimaa.

Arsti sõnul on laias laastus isegi kolmandik patsiente, kes ei hakkagi kunagi ravi vajama, sest haigus ei progresseeru eriti ning pigem püsib samal tasemel. Seega pole ka põhjust inimest ega tõbe ennast torkida, vaid inimene elabki oma haigusega.

Millised on aga sümptomid? «Nii nagu paljude verevähkide puhul, väga spetsiifilisi sümptomeid polegi. On seesama väsimus – see on nii ebamäärane mõiste, et keeruline on endal hinnata, kas väsimus on haiguslik või käisin linnas, oli raske päev, tulin koju ja olen lihtsalt väsinud. Väsimus ikka sellisel kujul, kus olulised tööd jäävad tegemata ja on seletamatu jõuetus, aga see ei ole väga sage sümptom,» rääkis arst. Ta tõi sümptomina välja veel seletamatu kaalulanguse, mille puhul inimesel pole otseselt soovi kaalu langetada, ent see kaob ikka kuhugi ära. Enamasti tekivad need kaks sümptomit üheaegselt ning lisanduda võib ka tugev öine higistamine.

«Jällegi subjektiivne tunnus, sest kellel poleks nahk aegajalt higine kuklast või rinna pealt, aga see pole see. Peame haiguslikuks ikka olukorda, kus higistamine on nii tugev, et voodipesu peab vahetama, see on selgelt midagi ebatavalist,» märkis dr Viigimaa. Samas paljudel patsientidel ei teki ühtki sellist sümptomit, vaid ainult muutused vereanalüüsis, mis avastatakse juhuslikult.  Keskmine vanus lümfotsüütleukeemia diagnoosimisel on 72 aastat, sealjuures 90 protsenti patsientidest on vanemad kui 50 eluaastat.

Leukeemiat põdev naine soovitab muremõtete eemale peletamiseks leida endale lähikonnast tugiisik, kelle poole saaks alati pöörduda. «Üle tuleks vaadata oma toitumine ja liikumine ning hoida enda läheduses inimest, kes suudab sind toetada rasketel hetkedel, kui näed aina järgmist analüüsi ja see on jälle halvemaks läinud. Need on sellised raskemad hetked. Minul on hästi toetav pere, mul on väga vedanud. Olen enda ümber hoidnud ka selliseid inimesi, kel on kogemus olnud mitte sama diagnoosiga, aga kes on kasvajaga võidelnud ja võidu saanud,» kirjeldas ta.

Dr Viigimaa märkis, et Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on väga hästi arenenud palliatiivraviteenistus, kus arst saab muremõtetega patsiendi üsna kiirelt suunata psühholoogi vastuvõtule. «Tõenäoliselt seda ei tehta siiski piisavalt palju. Siin jällegi on asi, mille üle arstid peaksid mõtlema, et seda paremini korraldada ja kuidas märgata neid inimesi, kes abi rohkem vajavad,» sõnas ta.

Samas leidub arsti sõnutsi ka patsiente, kes hakkavad ise saatusekaaslasi otsima ning arstid saavad kindlasti neid omavahel kokku viia. Niisamuti soovitavad nad nõu küsimiseks ning kogemuste jagamiseks pöörduda Eesti leukeemia- ja lümfoomihaigete liidu poole, kes korraldavad regulaarselt koosolekuid sarnase saatusega inimestele.

Kuula raadiosaadet siit.