Psühholoog suitsiidimõtetest: tuleks tähele panna, kui inimene ütleb, et teda pole enam vaja

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tavapärastest argistest tegevustest ja sõpradega suhtlemisest kõrvalejäämine on ohumärk.

FOTO: PantherMedia/ScanPix

Kliinilise psühholoogi Anna-Kaisa Oidermaa sõnutsi võib suitsiidimõtetest märku anda lihtne tüli käigus pobisetud fraas nagu: «Kindlasti oleksite õnnelikumad, kui mind üldse ei oleks enam.» Samuti reedavad muutused tavapärastes tegevustes – vähenenud sotsiaalne suhtlus või ka toa koristamine, kui see on inimese puhul pigem ebatüüpiline.   

Sotsiaalministeeriumi tellitud vastse uuringu andmeil sooritas Eestis aastatel 2006–2016 enesetapu 2543 inimest vanuses 11–100 eluaastat. Enesetappude arv Eestis on küll vähenenud, kuid on jätkuvalt üks kõrgemaid Euroopas. Nende ennetamiseks tuleb tõsta teadlikkust, et märkaksime abivajajaid õigeaegselt nii koolis, tööl kui tervishoiusüsteemis.

Kuidas suitsiidimõtteid ära tunda?

Kõige konkreetsemalt – kui inimene ütleb, et ta plaanib endalt elu võtta. Aga ta võib ka kuidagi ümbernurga anda teada ja öelda, et mis mõte üldse sellel kõigel on. Või öelda mingi perioodi kohta, et võib-olla teda siis enam siin ei ole. Paljud ütlevad: «Parem, kui mind ei oleks.» Näiteks mingi tüli käigus: «Kindlasti te oleksite õnnelikumad, kui mind üldse ei oleks enam.» Sellised ütlused annavad aimu. Samuti kui inimene rohkem tõmbub tegevustest eemale, jääb sõpradega kokkusaamistest kõrvale, jääb rohkem üksildaseks. Võib-olla ka puhastab oma tuba, kingib asju ära või viskab minema suuremas hulgas, see võiks ka tähelepanu äratada. Mõnikord saadetakse ka lähedastele kirju oma surmamõtetega.

Mida peaks ette võtma, kui tekib kahtlus, et inimene võib minna oma elu kallale?

Kõigepealt peaks ikkagi rääkima selle inimesega, kelle suhtes see kahtlus on. Võikski konkreetselt öelda, et olen märganuid, et sa ei käi enam seal trennis, sa ei suhtle oma sõpradega ja ükspäev ütlesid, et parem kui sind ei oleks.  Olen selliseid asju tähele pannud ja olen mures sinu pärast – on mõte, et ega sa ei mõtle lausa ennast ära tappa. Täitsa otse võib niimoodi küsida. Igal juhul öelda, et olete märganud teise liimist lahti olekut. Kui on küsitud enesetapu kohta, siis selgub, et mõnel on isegi kuupäev mõttes, mingisugune aeg lahkumiseks. Mida konkreetsem plaan inimesel on, seda suurem on risk. Kui on siin ja praegu riskikoht, tuleks minna erakorralisse psühhiaatrilisse vastuvõttu. Võib ka minna EMOsse või kutsuda kiirabi, kui on siin ja praegu see oht. Ikkagi mitte jätta seda inimest üksinda, ka füüsilises mõttes – olla temaga koos. Parem on alati ka see, kui on suurem ring neid inimesi, kes teavad sellest olukorrast. Suitsiidimõtetega inimene saab ka teada, et neid inimesi on rohkem, kes temast hoolivad.

Aga kui inimene salgab, ent kahtlus jääb?

Uurida ka teiste käest, et kas nemad on midagi märganud. Jagada oma muret, et oleks seal ümber neid, kes saaksid märgata ja samamoodi küsida. Kui ükskord see küsimus jookseb liiva, ei tähenda, et järgmine päev see vastus ei võiks tulla. Kui ikkagi küsida ja tähelepanu juhtida, hakkab inimese peas midagi liikuma, et ahaa, ta küsis – äkki teda tõesti huvitab.

Kuidas peaksid koolis õpetajad käituma noorukite enesetapumõtete kahtluste korral?

Kui lapsel on vaimselt kehv olla, on abiks paindlikkus. Muidugi peaks vanematega rääkima, kui tegemist alaealisega ja koolis nähakse, et noore inimesega on midagi väga lahti – suhtlemine on vähenenud ja muidugi on õpitulemuste langus seal näha. Kui vanemad ei ole valmis seda teemat käsitlema, on ka lastekaitsel vaja sekkuda. Hädasolevast lapsest teatamise kohustus on nii õpetajatel kui naabritel.

Tagasi üles