Inetud veenilaiendid – vältimatu haigus, mida leevendab vaid kosmeetiline ravi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Vasakul pilt enne, paremal kaks kuud pärast operatsiooni. Patsient läbis miniflebektoomia Varady meetodil, mille eeliseks on armide puudumine.

FOTO: Erakogu

Hirm samasuguste veenilaiendite ees, nagu olid emal või vanaemal, toob kirurgi juurde ka noori, kuid paraku pole erilist mõtet võibolla veel väljakujunemata veenilaiendeid kohe korrigeerima hakata.

Veenilaiendid on üks healoomulise kroonilise sidekoenõrkushaiguse liik, mis on otseses sõltuvuses kehas toimuva hormonaalse kõikumisega. Kuigi veenilaiendid süvenevad naistel üldjuhul raseduse ajal ning menopausis, on tegelikult võimatu täpselt ennustada, mis vanuses ja kui kiirelt veenilaiendid välja ilmuvad. See sõltubki eelkõige hormonaalsest aktiivsusest. Üllataval kombel on Ida-Tallinna Keskhaigla veresoontekirurg Veronika Palmiste sõnul tavaline, et esmased laienenud võrgustikud jalgadel või üksikud laienenud veenikomud tulevad esile juba puberteedieas.

Valdavalt on veenilaiendid jalgadel ehk varikoos aga eelkõige päriliku eelsoodumusega haigus. «Kui vanematel ning vanavanematel on olnud juba noorena veenilaiendid, on ootuspärane, et ka nende järglastel on veenilaiendid,» rääkis kirurg. Kuigi paljud otsivad just pärilikke veenilaiendeid kartes võimalust varikoosi ennetada ning välja ravida, ei ole see kahjuks seni veel õnnestunud. Palmiste nentis, et sellist efektiivset tabletti, määret, geeli või võimlemisharjutust ei ole, mis väldiks veenilaiendite teket. Enamikul juhtudest jäävad juba tekkinud veenilaiendid inimesele paraku elu lõpuni.

Dr Veronika Palmiste.

FOTO: Ida-Tallinna keskhaigla

Piinlik kosmeetiline mure

Veenilaiendid jalgadel ei ole iseenesest terviserisk, vaid siiski kosmeetiline probleem. Küll võib veenilaiendite haigus aastate jooksul põhjustada säärel nahatoitehäiret, mis avaldub naha tumenemisena sääre alumises kolmandikus. «Selline nahk on õrn ning selles piirkonnas nahavigastuse korral tekkiv haavand on tülikas ning paraneb väga kaua,» selgitas Palmiste.

Mitte kõik vanemas eas, 70.–80. eluaastates tekkivad veenilaiendid ei ole põhjustatud jalal olevast pindmise veenisüsteemi puudulikkusest. «Mida vanemaks saame, seda rohkem mõjutab erinevate haiguste kulgu meie südame jõudlus – ka veenilaiendid arenevad jäsemetel kiiremini, kui muudele haigustele lisandub südamepuudulikkus,» nentis arst ning lisas, et just sel põhjusel võivad veenilaiendid uuesti ilmneda. Sageli pöörduvad Palmiste vastuvõtule noored veenilaienditega patsiendid, kelle eesmärk varikoosi korrigeerimisel on, «et jalad ei muutuks selliseks, nagu olid minu vanaemal 80-aastasena». Loomulikult saab ka nende patsientide muret kosmeetiliselt korrigeerida, kuid garantiid, et veenilaiendeid rohkem kunagi ei tule, ei saa kahjuks keegi anda.

«Olen tähele pannud, et patsiendid ning veenilaiendeid korrigeerivad spetsialistid saavad kosmeetilisest veenilaiendite korrigeerimisest aru erinevalt,» avaldas Palmiste. Patsiendi jaoks on kõige olulisem nähtavate veenikomude või -võrgustike eemaldamine, kuid nendega tegelevale spetsialistile on eelkõige tähtis, mis toimub naha all – kui kaugele haigus seal ulatub.

Veenilaiendite kosmeetiline eemaldamine

Visuaalsed veenikomud eemaldatakse nahahaava kaudu kahe protseduuri – miniflebektoomia ja variektoomia – käigus. Kahe tehnika vahe on ainult haava ja hiljem armi suuruses, seletas Palmiste. «See, miks mõnel juhul valitakse miniflebektoomia asemel suuremat armi jättev varikektoomia, võib sõltuda nii veenilaiendi suurusest, varasemalt läbipõetud veeniseinapõletikest kui ka kirurgi harjumusest väikese nõelaaugu kaudu veenilaiendit eemaldada. Kui veenikomu on väga suur, ei saa seda väikese nõelaaugu kaudu ka parimal tahtmisel eemaldada,» rääkis kirurg.

Tema sõnul on Eestis järjest rohkem levimas veenilaiendite korrektsioonimeetod nimega skleroteraapia, mis meeldib kirurgile endale väga. Kindlasti on oluline valida skleroteraapia jaoks õige patsient – mitte ainult veenilaiendi suuruse poolest, vaid tuleb olla kindel, et patsient mõistab, mida selline protseduur temalt nõuab ning et tegemist on väga aeglaselt tekkiva tulemusega. Skleroteraapia käigus süstitakse peenikese nõela kaudu laienenud veeni sklerosanti. See on aine, mille eesmärk on teatud osas veeniseina kahjustada, soodustamaks veeni kärbumist ning seeläbi ka nähtava veenilaiendi kadumist. Sklerosanti võib organismi viia nii vedeliku kui ka vahu kujul. Kuna aine muutub mitteaktiivseks verega kokku puutumisel, siis see on põhjus, miks vahu kujul sklerosant on enamikel juhtudel efektiivsem kui ainult vedelik – veen tühjeneb verest paremini ja ravim toimib rohkem.

«Ükskõik millist meetodit patsiendile korrektsiooniks pakutakse, on oluline meeles pidada, et korrektsiooni eesmärk on eemaldada nähtav varikoos ning vähendada pindmisest veenisüsteemi puudulikkusest tingitud nahatoitehäiret. Ükski veenilaiendi korrektsioon ei ole elupäästev tegevus,» pani Palmiste südamele. Tema hinnangul ei peaks veenilaiendite kosmeetiline korrektsioon toimuma enne 18. eluaastat. Noorte puhul tuleb teada, et tegu on siiski on korrigeerimisega, mitte tervistava raviga ning veenilaiend võiks korrektsiooni hetkeks olla juba väljakujunenud ja stabiilse suurusega. Samal põhjusel ei pea veresoontekirurg õigeks ka veenilaiendite korrigeerimist raseduse ajal.

Samuti ei ole võimalik prognoosida, millal tekivad pärast mistahes korrigeerimist uued veenilaiendid. «Eelkõige on see ju ikkagi krooniline haigus. Kindlasti on tähtis, mida patsient ise ette võtab – on näidatud, et regulaarne kompressioonravi sukkade või sukkpükstega hoiab teatud tüüpi, eriti just kobrutavat varikoosi paremini kontrolli all,» lisas Palmiste.

Tagasi üles