/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
:format(webp)/nginx/o/2018/09/12/11411242t1h86a7.jpg)
Kui üldlevinud arvamus on see, et vähki haigestumine on keskealiste ja vanemate inimeste mure, siis onkoloog dr Helis Pokkeri sõnul on vähemalt üks spetsiifiline pahaloomuline kasvaja, mis tabab just noori mehi.
Munandivähk tabab eelkõige noori mehi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Testise- ehk munandivähk esineb peamiselt noortel meestel, kes on vanuses 15-35 eluaastat, rääkis PERHi keemiaravikeskuse juhataja dr Helis Pokker vähiliidu konverentsil. Miks munandivähk tekib? Selle kohta levib palju müüte, millest enamik ei vasta tõele. Kindlaks on tehtud teatud riskitegurid, mis ei ole enamasti ärahoitavad, seega on oluline mehe enda tähelepanelikkus. Haiguse tekkepõhjus on aga seni teadmata.
Dr Pokker tõi munandivähi peamise riskitegurina välja krüptorhismi. Tegu on munandi laskumishäirega, mis tähendab, et poisslapse sünnihetkel ei ole munandid alla laskunud, vaid on jäänud kas kubemekanalisse või kõhuõõnde pidama. See tõstab vähiriski kaheksakordselt. Oluline riskitegur on geneetika, sealjuures just 1. generatsiooni sugulaste hulgas – vennal esinenud haiguse puhul on risk kahekordne, isa puhul pisut madalam. Haigestumus HIVi tõstab aga riski kümnekordselt.
«Elustiil võib mõju avaldada, aga pigem tagasihoidlikult. Näiteks suitsetamise ja munandivähi vahel pole seost leitud, aga see ei tähenda muidugi, et suitsetamine on ohutu. Iganädalane kanepitarbimine võib suurendada riski sama palju kui krüptorhism, eriti just agressiivsemate haigusvormide teket,» nentis onkoloog. Niisamuti võib riskantseks pidada ülekaalu ja rasvumist.
«Hirm on ka selle ees, et äkki kaob mehelikkus, kui üks munand eemaldatakse. Tegelikkuses see ei muuda steriiseks, seda ei tee isegi mitte keemiaravi.»
Munandivähi ja sportimise seose kohta levib rohkelt müüte. Eriti hoogustus vähi ja rattasõiduga seotud müüt 90ndatel, kui oma võitluse haigusega avaldas tippjalgrattur Lance Armstrong. Dr Pokker kinnitas siiski, et (mootor)rattaga sõita ja ratsutada võivad mehed siiski edasi, niisamuti pole leitud põhjuslikke seoseid, et vähki tekitaks ka liiga kitsaste pükste kandmine, traumad, kuum vannivesi või mobiiltelefoni hoidmine püksitaskus.
Munandivähk pole haigus, mille kohta peaks arvama, et elu on pärast diagnoosi saamist läbi. Onkoloogi kinnitusel on tegu ravile hästi alluva kasvajaga - arstid saavad ravida isegi kaugelearenenud haigust. I staadiumis on haigusest tervistumine kirurgilise ravi puhul sajaprotsendiline, II staadiumis kirurgia koos keemia- või kiiritusraviga ligi 90-protsendiline, kauglevikuga kasvajate puhul saab potentsiaalselt terveks 70-75 protsenti. III staadiumi puhul võib ravi olla pikaaegne, kestes pool aastat või kauem. Paraku tuleb tõdeda, et haiguse taastekked on üsna sagedased.
Haiguse varajasel avastamisel on ennekõike abiks vastutustundlik tervisekäitumine ja endast hoolimine - munandivähi riski tuleb teadvustada ja oma keha jälgida. Dr Pokker soovitab meestel end kontrollida kord kuus. Arsti poole tuleks pöörduda siis, kui märkad tihedamat ala või tükki munandi koes või ühe munandi selget suurenemist.
Onkoloog paneb südamele, et hirm teadasaamise ees hoiab mehi kontrollist eemale, kuid see ei tohiks nii olla. «Hirm on ka selle ees, et äkki kaob mehelikkus, kui üks munand eemaldatakse. Tegelikkuses see ei muuda steriiseks, seda ei tee isegi mitte keemiaravi,» kinnitas arst ning julgustas kõiki vajadusel abi otsima.