Kas valu- ja pallitatiivravi käivad käsikäes?
Alustades arvasingi, et tegelen ainult valuraviga. Teadmine, et ainult valule orienteerudes ei saavuta midagi, saabus aga peatselt. Inimene on tervik ning valu on väga subjektiivne ja mõjutatav emotsionaalsetest komponentidest, ka füüsilisest heaolutundest. Kui patsiendil hirmsasti iiveldab, ta on meeleheites, ärev – kui nende asjadega ei tegele, võidki jääda valuraviskeemi muutma, kuid ei saavuta midagi. Palliatiivravi on valdkond, mis on reeglina tööelu n-ö teise poole valik, kui tohutu maailma ja elude päästmise kirg on realiseeritud, on jõutud äratundmisele, et ka parima tahtmise juures saab kõike ainult natuke muuta. Seejärel muutuvad väärtushinnangud ja kriteeriumid, saabub teadmine, et ega pea ju ainult hambad ristis ravima, ka haigelt tuleb küsida, mida tema tahab – kas ravi jätkata või öelda stopp.
Kas meie arstid oskavad stopp-otsust teha ning ravi lõpetada?
Tuleb tunnistada, et ega seda sageli suudeta. Eks meie, arstid, tahame juba oma olemuselt aidata ja päästa. Loodame nagu haigegi viimase hetkeni, et suudame tema heaks midagi ära teha. Oma osa on siin ka avalikul survel, meie ühiskonna vahel üsna halvustaval suhtumisel arstidesse. Minu arvates on n-ö küpse ühiskonna tunnus, et arstidesse suhtutakse lugupidavalt ja aktsepteeritakse nende otsuseid, meil aga on sinnani veel aega. Kuna valitseb usaldamatus ja ravi lõpetamine ei ole (ka mujal maailmas) kuidagi reglementeeritud, siis otsuse tegemine, et me enam ei ravi, tekitab süüdistusi, pahameelt, konflikte. Seega on arstil pahatihti lihtsam edasi ravida ning lasta patsiendil lõpuks n-ö ravisse surra. Julgus ära tunda ja otsustada, et inimlikum oleks lõpetada ja tagada, nagu ütles minu õpetaja dotsent Samarüütel, vesi, valuvaigisti ja komfort, on raske tulema.