Pille Sillaste: arste ei mõisteta, kui soovime teha ravi lõpetamise otsuse

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Arst ja eakas patsient.

FOTO: Axel Killian / PantherMedia / Scanpix

Seda on maailmas palju uuritud, et kui võimaldada inimesel kodus olla nõnda kaua, kui ta enesega vähegi hakkama saab ja toetavad süsteemid välja arendada, on see ühiskonnale kordades odavam kui tema hoidmine õendushaiglas, rääkis intervjuus Med24-le Põhja-Eesti Regionaalhaigla palliatiivravikeskuse juhataja Pille Sillaste.

Mil moel sai teie valikuks palliatiiv- ja valuravi?

Palliatiivravini jõuavad arstid enamasti läbi mingi väga isikliku äratundmise ja kogemuse. Seda ütlevad paljud palliatiivraviarstid ka mujal maailmas. Minagi ei ole erand. Aastal 1999 diagnoositi mu lapsepõlvesõbrannal viimase staadiumi ajukasvaja. Diagnoosi hetkest matusteni oli umbes üheksa kuud. Tema oli aruka ja targa naisena otsustanud surra kodus. Mõtlesime abikaasaga, et mis selle soovi täitmine siis ka ära ei ole, oleme ju ometi mõlemad intensiivraviarstid. Aga oh sa tont, mis selgus… See valdkond on ikka sootuks teistsugune, kui oskasime ette kujutada. Kasutasime küll kõiki enda põhiteadmisi ja printsiipe, kuid ega sellest tagantjärele analüüsides väga palju tulu ei olnud.

Kaks nädalat enne surma ei saanud sõbranna enam neelata, oli tohututes peavaludes. Püüdsime talle tilgutiga leevendust otsida, võtsime doosid väikseks, kuid ikkagi tekkisid suured tursed, peavalu me ravida ei suutnud jne. Ning mis kõige hullem – ka küsida ei olnud kelleltki. Seda kõike nägi pealt sõbranna kaheaastane poeg, kellele me ei osanud ega jõudnud tol ajal tähelepanu pöörata. Ta oli teleka ette kapseldunud ning ma ei tea seniajani, mis tema peas sel ajal toimus...

Usun aga, et kõik juhtub elus siis, kui juhtuma peab. Täpselt sel ajal investeeris suur filantroop George Soros postsotsialistlikesse riikidesse ning tegi seda ka valuravi alal. Mul õnnestus tänu Eesti Valu Seltsi tollasele presidendile dr Ursula Kooritsale saada selle rongi peale ning 2000. aastal käisin esimestel rahvusvahelistel valu- ja palliatiivravikoolitustel, kus olid õpetajateks Suurbritannia ja Ameerika juhtivad spetsialistid. Seejärel võtsin südame rindu ja avasin Hiiul onkoloogiahaiglas valuravikabineti. Hirmus oli küll, sest teatud mõttes oli see Eestis ju täiesti uus valdkond, abi küsida ei olnud kelleltki. Ja lisaks, mis kõige üllatavam,  tekkis osa kolleegide arusaamatu vastuseis, kui püüdsin neid ja haigeid teavitada, et valukabinet on olemas. Ometi kogus kabineti töö hoogu ja umbes pooleteise aasta möödudes tuli tunnistada, et asi hakkab üle pea kasvama. Mu põhitöö oli ju narkoosi andmine operatsioonitoas ja intensiivravi. Seega kutsusin appi oma kursuseõe dr Mare Kolgi. Alates 2010. aastast, kui kolisime Hiiult regionaalhaigla Mustamäe korpusesse, ongi minu ja tema põhitööks palliatiiv- ja valuravi.

Kas valu- ja pallitatiivravi käivad käsikäes?

Alustades arvasingi, et tegelen ainult valuraviga. Teadmine, et ainult valule orienteerudes ei saavuta midagi, saabus aga peatselt. Inimene on tervik ning valu on väga subjektiivne ja mõjutatav emotsionaalsetest komponentidest, ka füüsilisest heaolutundest. Kui patsiendil hirmsasti iiveldab, ta on meeleheites, ärev – kui nende asjadega ei tegele, võidki jääda valuraviskeemi muutma, kuid ei saavuta midagi. Palliatiivravi on valdkond, mis on reeglina tööelu n-ö teise poole valik, kui tohutu maailma ja elude päästmise kirg on realiseeritud, on jõutud äratundmisele, et ka parima tahtmise juures saab kõike ainult natuke muuta. Seejärel muutuvad väärtushinnangud ja kriteeriumid, saabub teadmine, et ega pea ju ainult hambad ristis ravima, ka haigelt tuleb küsida, mida tema tahab – kas ravi jätkata või öelda stopp.

Kas meie arstid oskavad stopp-otsust teha ning ravi lõpetada?

Tuleb tunnistada, et ega seda sageli suudeta. Eks meie, arstid, tahame juba oma olemuselt aidata ja päästa. Loodame nagu haigegi viimase hetkeni, et suudame tema heaks midagi ära teha. Oma osa on siin ka avalikul survel, meie ühiskonna vahel üsna halvustaval suhtumisel arstidesse. Minu arvates on n-ö küpse ühiskonna tunnus, et arstidesse suhtutakse lugupidavalt ja aktsepteeritakse nende otsuseid, meil aga on sinnani veel aega. Kuna valitseb usaldamatus ja ravi lõpetamine ei ole (ka mujal maailmas) kuidagi reglementeeritud, siis otsuse tegemine, et me enam ei ravi, tekitab süüdistusi, pahameelt, konflikte. Seega on arstil pahatihti lihtsam edasi ravida ning lasta patsiendil lõpuks n-ö ravisse surra. Julgus ära tunda ja otsustada, et inimlikum oleks lõpetada ja tagada, nagu ütles minu õpetaja dotsent Samarüütel, vesi, valuvaigisti ja komfort, on raske tulema.

Kas patsiendid ise on altid ravi lõpetamise otsust vastu võtma?

Eks patsientegi ole igasuguseid. Muidugi on ravi lõpetamise ettepaneku korral väga palju esmast protesti, agressiooni, konflikte, patsiendil on ju tunne, et ära võetaks justkui viimane õlekõrs. Kuna meil on palliatiivse ravi keskuses palju erinevaid spetsialiste, oleme sellistel puhkudel, kui raviarst on ravi lõpetamise otsuse vastu võtnud, püüdnud patsiendile ja tema lähedastele korraldada perevestlusi. Olen lihtsas keeles selgitanud, kui kaugele haigus on jõudnud, miks haige tunneb end nii, nagu tunneb, ja miks on ravi lõpetamise otsus vastu võetud. Emotsioonid ei ole muidugi lihtsad, kuid selleks on alati kõrval meie suurepärane hingehoidja, vahel ka palliatiivse ravi õde. Oleme näinud, et esmane leppimatus vajab maandamist, ja hea on, kui siis ollakse koos. Vahel ei lepi otsusega haige ise, vahel tema perekond. Siis ongi vaja kõigil ja kõigiga rääkida sellest, mis ei lase leppida.

Loe intervjuud täismahus Med24 portaalist.

Tagasi üles