Töökeskkonna ohud võivad avalduda alles aastate pärast, kui inimene haigestub vähki

Teetööd Tartus. Foto: Margus Ansu

Kuna tööga seotud vähijuhtumid aina sagenevad ning haigus ei avaldu üleöö, vaid pikema ajaga, tuleb töökeskkonna turvalisusse panustada nii tööandjal kui töötajal endal, kirjutab Tööinspektsiooni järelevalve osakonna juhataja Silja Soon.

Võiks arvata, et elame 21. sajandil ja töökeskkond peaks olema nagunii turvaline. Konkurents tööturul on põhilisi põhjuseid, mis on hea töökeskkonna teema nii fookusesse tõstnud. Samuti on inimesed saanud targemaks ning oskavad väärtustada ohutult ja tervist hoidvalt töötamist. Siiski tuleb üha valjemalt rääkida sellest, et töötamine peab säästma töö tegija tervist.

Eestis on kutsehaiguste ja tööst põhjustatud haigestumiste diagnoosimine pigem tagasihoidlik. Euroopa sarnased näitajad annavad aimu, et tegemist on tõsise probleemiga. Üks põhilisi tööga seotud diagnoose Euroopas on vähk. Üle poolte surmaga lõppenud tööst põhjustatud haigestumiste puhul on diagnoosiks olnud vähkkasvaja. Vähk võib hakata kujunema esimesest tööpäevast ja avalduda alles pensioni eel.

Haigestumus on kahekordistunud

Vähistatistika tekitab muret mitte ainult paljudele peredele, vaid ka riigile. Haigestumiste esmajuhtude arv suureneb aasta-aastalt ja 50 aastaga on vähki haigestumus sisuliselt kahekordistunud. 30-40 protsenti vähijuhtumitest on seotud inimese tervisekäitumisega, mida saaks tervislikke valikuid tehes vältida.

Eesti vähiregistri andmeil diagnoositi 2015. aastal 100 000 elaniku kohta 658,9 uut vähijuhtumit kõikide paikmegruppide kohta. Sama aasta lõpu seisuga oli üle 57 000 eestimaalase, kel oli diagnoositud pahaloomuline kasvaja. See arv on suurem kui on Pärnu linnas elanikke.

Vähk ei ole kunagi lihtne haigus ühe kindla põhjuse või raviga. Mõistagi sõltub risk paljuski erinevate tegurite kombinatsioonist – tervisekäitumisest, geneetilistest, individuaalsetest ja/või kokkupuutest keskkonnas leiduvate kantserogeensete ainete või protsessidega.

Täiskasvanu veedab suure osa ajast tööl ning oleks vale arvata, et töökeskkond tervist ei mõjuta. Euroopas toodetakse Eurostati andmetel aastas üle 30 miljoni tonni kantserogeense, mutageense ja reprotoksilise aine. Paljud neist jõuavad töökeskkonda. Soomes moodustavad tööga seotud vähijuhtumid 5,3-8,4 protsenti kõikidest vähijuhtudest, Suurbritannias on see hulk neli protsenti. Eesti onkoloogid leiavad, et ka meil võib umbes neli protsenti vähijuhtumitest olla seotud tööga. See on oletuslik hinnang, sest meil veel ei koguta andmeid töö ja vähi seostest.

Lisaks kemikaalidele on bioloogilisi, füüsikalisi ja organisatsioonilisi tegureid, mis kasvajaid põhjustavad. Näiteks loetakse liigkestvat istuvat tööd vähiriskiga seotuks, samuti staatilist koormust või liigpikka sundasendis püsimist. Ohuteguriks peetakse ka töökorralduse eripära, kus vahetustega töötamisel on suurimaks probleemiks inimese tsirkadiaanrütmi häirumine. Uuringud kinnitavad, et öistes vahetustes töötavatel meditsiiniõdedel esineb sagedamini rinnavähki.

Euroopa tööohutuse ja töötervishoiu agentuuri EU-OSHA allikad viitavad ka erinevate ohutegurite koostoimele töökeskkonnas. Näiteks ultraviolettkiirguse, mõne kemikaali ja ravimite koosmõju. Näitena saab tuua suvist teedeehitust, kus kasutatakse rasketehnikat ja kuuma bituumenit. Kui ilm on palav ja töömehed võtavad särgi seljast, on loodud kõik tingimused melanoomi tekkeks. Nad töötavad päikesekiirguses, lisaks eritub kuumuses ohtlikke aineid neli korda rohkem.

Mida teha, et vältida vähki haigestumist?

Ennetavaid abinõusid on mitmeid ja suunatud alati konkreetse ohuteguri spetsiifikale. Kemikaalide kasutamisel tuleb hoolitseda, et ohtlikud kemikaalid asendatakse ohutumatega, tööprotsessid oleksid hermeetilised. Kindlasti tuleb kasutada isikukaitsevahendeid, vajalik on korralik väljaõpe ning ohutusnõuete range järgmine.

Tähtsaim abinõu on aga töökorralduslik – normaalne töö- ja puhkeaja vaheldumine, piisav puhkus, ületundide vältimine. Jällegi saab probleemide kuhjumist vältida asjakohase koolitusega ning töötajale tuleb anda kindel teadmine, et ta ei ole üksi, kui tal on mõni tööga seotud mure või probleem.