Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

Hambaarstid: arusaamatu, miks lapsevanemad tasuta hambaravi võimalust ei kasuta

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Hambaravi eest tuleb sageli välja käia suuri summasid.
Hambaravi eest tuleb sageli välja käia suuri summasid. Foto: Panther Media/Scanpix

Kommenteerides üleeile avaldatud viletsat statistikat, et poole aastaga külastas hambaarsti vaid 41 protsenti 3-19-aastastest lastest, sõnas hambaarstide liidu juht Marek Vink, et peamiseks põhjusteks on inimeste terviseteadmatus. Just vanemad on need, kes peavad oma lapsed arsti juurde viima.

«Lapsevanemad teavad küll, et kuni 19-aastaste hambaravi eest tasub haigekassa, ent ometi ei jõua lapsed hambaarsti juurde ja nagu statistika näitab, siis ei käi hammaste kontrollis ka nende vanemad,» ütles Vink.

Külli Friedemann haigekassast väitis täna hommikul Terevisioonis, et haigekassal on raha laste hambaraviks, kuid see ei tähenda, et see raha jõuab abi vajava lapseni. Vink tõdes seepeale, et Eestis on olemas arstid ja kliinikud, kes tahavad lapsi ravida ning on piisavalt abivajavaid lapsi, kuid need kaks ei kohtu, sest haigekassa lepinguliste partnerite valiku süsteem on keeruline, nii et kõik need, kes lapsi abistada sooviks, lepingu konkursi sõela ei läbinud.

Hambaarst selgitas, et lepingu saanutele toimub rahastamine kvartali kaupa, mis tähendab, et perioodi lõpupoole on «raha otsas» ja tekib kunstlik järjekord. Mõne kliinikuga on aga sõlmitud ebaproportsionaalselt suuremahulised lepingud, nii et suur osa haigekassa rahast jääb kasutamata. Tema hinnangul on see naeruväärne süsteem – kui patsient saaks minna kliinikusse, kuhu ta ise tahab, tekiks ühendatud anumate süsteemis suurem efektiivsus ja kunstlikud järjekorrad laste hambaravis kaoks.

Hambaarstid näevad paralleele laste ja täiskasvanute hambaravi vahel. Vaatamata sellele, et laste hambaravi on pere jaoks tasuta ja täiskasvanute oma tasuline, on arsti juures regulaarselt käijad sama palju – ligi 40 protsenti. Riigi kehtestatud täiskasvanute hambaravihüvitis sellisel kujul uusi patsiente vastuvõtule ei too ehk riik võtab lihtsalt enda kanda nende inimeste ravikulu, kes nagunii regulaarselt arsti külastavad.

«Omast kogemusest näeme ka seda, et on peresid, kus regulaarselt käivad hambaarsti juures emad-isad ja nende lapsed. On ka peresid, kus mitte keegi ei käi hambaarsti juures. Sellepärast näemegi statistikast, et protsentuaalselt külastavad täiskasvanud ja lapsed hambaarsti umbes sama sageli,» selgitas Vink.

Selleks, et lapsed jõuaks rohkem hambaarstile, pakub Vink välja, et haigekassa võimaldaks patsiendil vaba liikumise ehk riigipoolne toetus käiks patsiendiga kaasas. Kui praegu saab nii laste kui ka täiskasvanute hüvitist kasutada ainult haigekassaga lepingu sõlminud kliinikutes, siis tõhusam lahendus on, et patsient saaks ise valida, millise hambaarsti juures ta käib. Niimoodi säilib ka pikaaegne arsti-patsiendi usalduslik suhe, mis ravitulemust silmas pidades on väga tähtis.

Seega panevad hambaarstid ette, et laste hambaravi puhul võiks lubada patsientidel ravi saada kõikides kabinettides, mis vastavad riigi poolt seatud nõudmistele ilma haigekassa lepingu kohustuseta. Kuigi ka see ei pruugi lahendada nende perede probleeme, kes suutervist alaväärtustavad ja tõenäoliselt selle tõttu arsti juures ei käi.

Vink lisas, et suures pildis ei saa riigi tervishoiupoliitika olla kõigest arvest mingi osa kinni maksmine, sest sel pole efekti selle enamuse seas, kelle hambavaenulik käitumine tuleneb suutervise teadmiste puudulikkusest.

Suuõõnetervisega tegelev teadus nendib üheselt – see on ligi sada protsenti ennetusele alluv. «Muidugi on see mõistatus, et vaatamata sellele, et lastele on hambaravi tasuta, käivad nii vähesed hambaarsti juures. Siit järeldub, et inimesed ei käitu ratsionaalselt. Kui riik tahab, et inimeste hambad oleksid terved, tuleb hakata aktiivselt mõjutama inimeste tervisekäitumist ja mitte lihtsalt aidata katta hambaaugu parandamise kulu, mis on tagajärjega tegelemine,» nentis Vink. Tema hinnangul paneb aga riik rohkem raha hambaraviarvete osalisse kompenseerimisse, kuid tervisenäitajates pole mingit edenemist. «See on lihtsalt raiskamine – eriti kui mõelda, et ei tegeleta põhjusliku raviga, et aidata inimesel kogu ühiskonnale kalliks kujunevast hamba ravimise tsüklist välja rabeleda.»

Tagasi üles