Geenidoonor Ivo Linna: langetasin kaalu, sest diabeet juba ähvardas

Ivo Linna andis täna vereproovi, et saada teada, millised haigusohud teda ähvardavad ning mille suhtes tuleb olla ka ettevaatlik ta järeltulijatel. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Ivo Linna hakkas täna geenidoonoriks. «Meie suguseltsis on olnud ka verehaigusi ja inimesed on nende tõttu lahkunud. Mina tahan teada, mis mind ees ootab, et siis seda vähegi püüda vältida. Teadasaamine sünnitab tahtejõu muuta oma elustiili. Teadmistes on suur jõud,» ütleb Ivo. ​

Ehkki nooruses oli Ivo peenike poiss ja ta võis sööklasse sattudes muretult nahka panna nii supi, prae kui magustoidu, hakkasid kaaluprobleemid vanuse kasvades kimbutama. «Kaal läks suureks, veresuhkur ja kõik see oli halvas seisus. Diabeet juba ähvardas – võib-olla see on mul ka geneetiliselt sees,» jutustab Ivo pärast geeniproovi andmist SYNLABi laboris.

Ta tunnistab, et on tervisliku seisundi tõttu ja diabeedi eemal hoidmiseks neelanud tablette ja teeb seda siiamaani. Nüüd, mil ta on suutnud kaalus teha kõva kärpe, on aga olukord kontrolli all. Ivo pole üritanud toidusedelit kramplikult muuta, et kaaluks enne iga palakest, kas maksab seda ampsu teha või mitte. «Pigem organism on ise reguleerinud seda asja. Ma ei söö enam üldse nii palju koguseliselt. Omal ajal ma sõin palju rohkem,» tõdeb Ivo, ja vangutab pead: «Ma ei saa aru, kuidas vanasti mahtus sööklas kolm käiku. Ma ei oleks võimeline praegu kolme toitu järjest ära sööma. Noores põlves küll – ja veel hiljuti ma sõin palju. Nüüd söön palju vähem. Mulle ei meeldi enam ka väga rammusad toidud,» tõdeb ta.

Ivo menüü on aga mitmekesistunud. Näiteks vanasti võis ta üksluiselt mugida kartuliputru, mille järele tal neelud pidevalt käisid. Nüüd teeb ta seda aastas ehk mõned korrad, et maitse ära ei ununeks. «Kuidagi iseeneslikult on läinud menüü teiseks ja mu keha lepib sellega. Ma ei ole tundnud, et oleksin väga näljane.»

Ivol tuleb ette pikki sõite ja öötööd ning siis undab kõhus justkui tuul – sel puhul pistab ta pintslisse paar võileiba. «Mõni võib-olla arvab, et see on patustamine – öösel süüa. Aga kui töö on selja taga, siis tahad ikkagi midagi süüa, sest oled kulutanud ennast,» märgib Ivo.

Kaalukaotus on olnud Ivo jaoks leebe ja üsna loomulikult kulgev protsess, ehkki mõnel harval korral murdub ta magusakiusatuse ees. «Olen hoidnud magusaga tagasi selle veresuhkru pärast. No lähed turule, vaatad, kuidas huvitavaid puuvilju on kõik letid täis. Murdun! Söön! Pealegi alkohol annab palju kaloreid. Mitte et ma nüüd oleksin suur alkoholisõber, aga vahepeal ma ei põlga ära klaasikest veini või pitsi viina.»

Kaalujälgijate meetod mõjus halvasti ja kilod tulid robinal tagasi

Ivo on omal ajal olnud ka kaalujälgija ning ta tunnistab, et see hakkas sisikonnale halvasti mõjuma, kuna toitumine ei olnud piisavalt mitmekesine. «See hakkas mõjuma pikapeale, nii et ma loobusin sellest. Kaalujälgimine oli minu jaoks ikka väga ühepoolne asi ja igav. See kõik, mis ma tollal alla jõudsin võtta, tuli kohe mühinal tagasi,» tõdeb Ivo. Ta käis ka arsti juures, kes toonitas, et laulja peab sööma ikka kõiki asju: nii rasvu, valke kui ka süsivesikuid.

Ülekaal tuli aga siiski uuesti käsile võtta, kui loetud aastate eest arsti juures selgus, et diabeet on juba silmapiiril. «Mu perearst pani asja paika ja hakkasin tema soovitusi päris tõsiselt jälgima ja ptüi-ptüi-ptüi, mu enesetunne on kõvasti parem. Tõesti kõvasti parem! Jaksab veel!» hüüatab Ivo lustakalt.

Ivo ütleb, et teab omast käest, kui lihtne on arsti juures ja kontrollis käimisest kõrvale hiilida, kui parasjagu pole midagi hullu veel jalult murdmas. «Pigem on aga tähtis see teadmine, mis seisus sa parasjagu oled. Siis elad edasi. Ja kui midagi on lahti – nii motiveeriv on siis see, kui arst ütleb, et ohoo, näitajad on paranenud! See on nihuke kuramuse toonus!»

Geenidoonoriks hakkamise juures mängib rolli seesama teadasaamise soov ja kasulikkus. «Ma tahangi teada, millisesse seisu ma olen praeguseks eluhekteks jõudnud. Järgmine aasta kukub järjekordne number – ma saan 70. Ma ei taju seda vanust – ma olen see poiss edasi, aga keha seab omad tingimused. Me laguneme paratamatult. Mis seisus ma olen, see mind huvitab. Ja mitte ainult egoistlikult minu enda olek. Minu armsad lapsed ja lapselapsed saavad võib-olla tänu sellele teada, mis ohud neid võivad oodata ees. Ja neid ennetada, sest raskem on võidelda tagajärgedega, kui sa oled pikali maas ja puruhaige,» rõhutab Ivo.

Saad teada, millised tabletid sobivad ja millises koguses

Ta soovitab endavanustel igasuguse valehäbi või valearvamused kõrvale heita ja tulla geeniproovi andma, et siis saada teada, millised ohud geneetilises perekondlikus liinis varitsevad. «Siis elu saab jälle natuke uue vurhvi. Hakkadki ootama, et mis nüüd tuleb. Tõesti, ma ei karda, kui selgub, et on järsku midagi väga kummalist õhus. Inimese elu on juba paratamatu asi. Pigem ma võtan seda kui tarka teadmist ja ma lepin sellega, mis mind ootab. Mitte et püüan vältida ja sinisilmselt mitte võtta arvesse neid ohtusid. Ei, pigem usun, et mul on nii palju julgust, et ma lähen lahingusse rahuliku südamega.»

Ivo märgib, et lisaks on oluline geenitesti tulemuste vahendusel hangitav teadmine, millised ravimid kuidas organismile mõjuvad. «Kui oled juba tablettide küüsis ja pead oma tervist kuidagi poputama, siis see geenidoonorlus annab sulle vastuse, kas sul on ühe või teise ravimi võtmisest üldse kasu ja kui palju sa pead seda võtma. Võib-olla tänu geeniuuringutele selgub, et sa ei peagi päevas võtma ravimit viis korda või sa ei pea mõnd ravimit üldse võtma, mis sulle on määratud. See on üks pööraselt kasulik teadmine, millele ma väga loodan. Nagu vanasõna ütleb: pigem karta kui kahetseda!»  

Ivo paneb südamele, et eestlased hakkaksid geenidoonoriteks: «Kõlagu see pealegi pidulikult – geenidoonorlus on terve rahva tervise pant!»