Sotsiaalministeeriumi tellitud värskest uuringust selgub, et viimastel aastatel on hooldajate suitsiidide arv suurenenud ning aastatel 2006–2016 on endalt elu võtnud 22 hooldajat.
Kurvad uuringutulemused: omaste hooldamine viib inimesed viimase piirini
/nginx/o/2017/06/05/6750401t1h6c8f.jpg)
28. september 2018, 16:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud nädalal avatud hooldusplatvorm CareMate omastehooldajate probleemide leevendamiseks. «Eesti Vabariigi Põhiseadus paneb kohustuse pereliikme eest hoolitseda tõepoolest lähedastele, kuid vähe tähelepanu pööratakse sellele, mida see tegelikult lähedastele nii vaimse kui füüsilise tervise mõttes tähendab,» ütles CareMate kommunikatsioonijuht Brit Kerbo.
Eesti sotsiaaluuringu (ESU) 2016. aasta andmetel abistas või hooldas oma leibkonnaliiget umbes 65 000 inimest. 16-aastaseid ja vanemaid inimesi (tööealine elanikkond), kes abistasid või hooldasid mõnda oma leibkonna liiget, kes oli 65-aastane või vanem, oli 36 700, ametliku hooldajana oli uuringu andmetel registreeritud 6800 inimest. Samuti kasvab ka puudega inimeste arv: 2018. aasta algul oli Eestis 153 000 puudega inimest, kes moodustasid 11,6 protsenti kogurahvastikust. 2017. aastal lisandus üle 3000 puudega inimese, viimastel aastatel on nende arv suurenenud ligi 2 protsenti aastas.
Väga paljud inimesed panustavad oma lähedase hooldamisse, samal ajal kui alternatiivse teenusena on eakate puhul valikus enamasti vaid hooldekodusse panek. Seda aga eakad ise ei soovi, puudu on koduhooldusteenus, mis aitaks katta ära kas või paaritunnise igapäevase abivajaduse. «Pereliikme hooldamine ja abistamine on normaalsed tegevused, aga kuskil tuleb kätte piir, kus hooldaja enda tervis enam vastu ei pea,» selgitas Kerbo.
«Olen ise kasvatanud 9 aastat 1. tüübi diabeetikut, sellest viimased neli aastat on pojal (täna 14aastane) olnud ka raske depressioon, mis mulle on tähendanud probleeme tööturul, pidevat vaimset pinget ja mis seal salata, ka endal olid mullu sügisel juba mustad mõtted peas, et enam ei jaksa, aga alternatiive ka pole.»
«Olen ise kasvatanud 9 aastat 1. tüübi diabeetikut, sellest viimased neli aastat on pojal (täna 14aastane) olnud ka raske depressioon, mis mulle on tähendanud probleeme tööturul, pidevat vaimset pinget ja mis seal salata, ka endal olid mullu sügisel juba mustad mõtted peas, et enam ei jaksa, aga alternatiive ka pole,» kirjeldas Kerbo, kes on ainsa hoolduskoormust vähendava tugimeetmena saanud mullu kasutada tugiisikuteenust puudega lapsele, mida rahastatakse ESFi vahenditest.
Hoolduskoormuse rakkerühm on oma järeldustes välja toonud, et hoolduskoormusega inimesed võivad lisaks tööturult kõrvale jäämisele sattuda ka ise abivajajateks ning see on surve kogu ühiskonnale ning tekitab riigile kaudseid kulusid – saamata jääv maksutulu, lisakoormus tervishoiusüsteemile, inimeste toimetuleku rahaline toetamine jne.
«Loodetavasti pärast selliste uuringutulemuste avalikustamist mõistetakse hooldajate vaatenurka senisest enam. Tõsi, et need, kel kedagi hooldada pole elus olnud tarvis, võivad lihtsalt nentida, et «oih, alahindasime olukorra tõsidust», kuid hea samm seegi, et teemaga sammhaaval tegelema asutakse. Palju on kindlasti rääkimata lugusid, sest eestlastel pole kombeks avalikult kurta. Seni aga, kui midagi süsteemsemat välja pole töötatud, ongi CareMate see, mis peaks omastehooldajate olukorda veidike parandama,» ütles Kerbo.
CareMate veebiplatvormi eesmärk on vahendada kodu- ja isikuhooldusteenuseid professionaalsetelt hooleandjatelt vanemaealistele ja erivajadustega inimestele, leevendades paljude perede muret hoolduskoormusega. CareMate kogus 255 annetaja toel Hooandjas tänavu kevadel platvormi arendustöödeks ligi 12 000 eurot. Piloteerimise käigus katsetatakse teenuse toimimist Tallinnas, Tartus ja Elvas.