Kirurg: arstitudengi osalemine raviprotsessis ei tähenda mingeid inimkatseid

Operatsioonijärgne taastumine võtab tihti palju aega. Foto: Panthermedia / Shannon Fagan/Scanpix

Tihti sooviks arstid võtta üliõpilasi või residente endale appi, ent patsiendid ütlevad sellest ära arvates, et nüüd neid enam päris arst ei opereerigi, tõdeb kirurg Veronika Palmiste. 

«Ida-Tallinna Keskhaiglast on juba paar aastat tagasi saanud õpetav asutus, mis on arstiteaduskonna üliõpilaste hulgas väga populaarne. Kahjuks ei ole meie patsiendid sellega alati harjunud,» kirjutab ITK veresoontekirurg Veronika Palmiste sotsiaalmeedias.

Kirurg nendib, et kõigile meeldib saada ravitud kõige targema ja kogenuma arsti juures, kuid ka sellised inimesed on kusagilt alustanud oma kogemuste omandamist. Palmiste ise läks EMOsse vabatahtlikuks 19-aastasena ning oli edasi kogu aeg haiglas, kuigi toona oli tema osalemine patsientide ravitöös palju vähem reguleeritud.

«Samas ka juba siis, 20 aastat tagasi, tegelesin ainult nende patsientidega, kes olid minu kohaloluga nõus. Kuna ükski üliõpilane või resident ei tegele ühegi haigega päris üksi, vaid neil kõigil on juhendaja, ei peaks patsient kartma - kõik kasutatavad raviskeemid ning -plaanid on mitmed kordi eelnevalt läbi arutatud ja alles siis rakendatud,» kinnitab ta. 

Palmistet teeb kurvaks see, kui patsient märgib haiglasse tulles nõusolekulehele, et ta ei taha, et ükski üliõpilane või resident temaga tegeleb või tema andmetega tutvub. Arsti seisukohast tähendab see aga seda, et ta ei tohi endale operatsioonile appi võtta ühtki üliõpilasest või residendist assistenti. Samaaegselt keeldub patsient lisasilmapaarist, kes samuti teda jälgiks.

«Mõnikord olen küsinud, et miks patsient keeldub üliõpilaste/residentide juuresolekust oma haiglasviibimise ajal. Sageli on põhjuseks segadus - patsient arvab, et kui ta on nõus üliõpilaste/residentide juuresolemisega, siis operatsiooni teevadki nemad ning sõna «õppetöö» on mõnikord hirmutav,» kirjeldas kirurg. 

Palmiste paneb südamele, et arstitudengite või residentide juuresolek ei tähenda seda, et arst teda ei opereeri või tegemist on mingite katsetustega. Õppetöö on vajalik selleks, et kasvaks järgmine põlvkond arste, kes saaks haigustest aru - heaks arstiks ei õpi vaid raamatuid lugedes, vaid asendamatu on näha reaalset patsienti ning olla osaline tema raviprotsessis. 

«Tegemist ei ole ainult minu või siis Eesti arstide probleemiga - vastuolu on universaalne ning sellele ei ole väga häid lahendusi. Seega püüame rohkem mõistvad üksteise suhtes olla,» lisas kirurg.