Kristiina Ehin: pime usk imeravimitesse tuletab meelde 200 aasta tagust harimatu maarahva ajastut

Luuletaja, kirjanik ning laulja Kristiina Ehin pidas 12. oktoobril avakõne terviseinnovatsiooni konverentsil, kus arutles Polkovniku lesest kui julgest, oma õigusi taganõudvast patsiendist, millesarnane võiks mõnes mõttes olla iga oma tervise eest seisev eestimaalane. Lisaks toob ta palju elulisi näiteid suhetest arsti ja patsiendi vahel. Postimees avaldab Ehini kõne täismahus. 

Ma alustan eesti kirjandusklassikast tuntud monoloogiga, mille paljud võibolla ära tunnevad: «Kui teil oleksid minu faktid, minu materjal, minu fantaasia, kui teid oleks nii palju uuritud nagu mind, kui te oleksite pühas ristisõjas tohtritega nii palju ohvreid toonud kui mina, siis te oleksite surnud ega kirjutaks oma raamatuid. Mida ma ei loe, ajapuudusel... Tohtri juurde mine rahulikult, nuga hambus, siis sind nimetatakse rahva hääleks ja kes rahva hääle vastu astub, see aetakse läbi lihamasina.» Nii laseb kirjanik Juhan Smuul endale öelda oma legendaarsel näidenditegelasel Polkovniku lesel, kes on arstide, ja nagu näha, ka kirjanike vastu püha viha täis nagu Vesuuv enne Pompei hävitamist.

Lesk peab ülimaks oma juuksuri ja kosmeetiku arvamust ning vihkab kõike teaduslikku, sealhulgas oma tütretütre väimeest, kes püüdis talle ära seletada lühilaine olemust, ja seda, et Alžeeria ei asu Aasias. Kättemaksuks paneb lesk õhtusöögil väimehe kõrvale istuma oma kõige rumalama sõbranna. Polkovniku lesk jätkab: «Arstid, te võite kõike teha, teie käes on noad, sondid, süstid, pritsid. Te võite inimeselt ära võtta viimase rõõmu – söömise -, ja te võite soliidses eas daami oma keha väänama panna nagu kabajantsiku. Te võite volüüme, mis inimesele kaalu annavad, nimetada liigseks rasvaks, te võite ära keelata pipra, sinepi, praetud liha, suitsukala, täismehele korraliku napsi söögi alla, ja panna nad jänesedieedile kapsa ja porgandi otsa. Ma ütlesin oma arstidele: teie diagnoos ei meeldi mulle. Nüüd on need arstid mõlemad Metsakalmistul ja surnutest räägitakse head. Veel avastamata haigused magavad minus nagu Jakuutia teemandid. Ja kunagi sünnib ime ja tuleb tohter, kes nad viimseni üles leiab.»

Polkovniku lesk on kahtlemata kõige karismaatilisem haige kogu Eesti, kui mitte kogu maailma kirjanduses. Smuuli võib ju süüdistada, püüdes naeruvääristada kodanlikke Pätsi-aegseid härrasid ja prouasid, kuid nii nagu «Siin me oleme» filmi legendaarsel suvitajannal, kes tahab kurameerida, ja matsidega, kes on ju ka ikkagi inimesed, mööda karjamaad tangotada, on ka Polkovniku lesel kadestamisväärset elujõudu ja sära. Ta on tervisest pakatav hüpohondrik, kes maalib melodramaatilisi pilte oma haigusloost:

«Päeval tuli suurvisiit. Kõik vaatavad mind. Kõik tulevad korraga. Vanem õde - kuri, ilus ja blondi mao moodi -, see kirjutab kõik üles, et pärast õdedele ja haigetele säru teha. Siis tuleb, tuleb, see vaenlaste leegion minu juurde - ma laman, ma olen jõuetu, mu näol on külmunud liilia kahvatus - nagu polkovnik ütles -, mu varbad värisevad öisest sanitari solvamisest, viirused jooksevad mööda kõrvalesti. Ja siis ütleb mulle peaarst, vaadates mind bandiidi pilguga: «Teie olete selles haiglas kõige tervem haige. Kas teil häbi ei ole?»»

Polkovniku lesk ei olnud tõesti haige ja tal ei olnud häbi. Tegelikult oli ta julge, bravuurse, tülika ja oma õigusi igal võimalusel rõhutava patsiendi võrdkuju. Ta on groteskne sümbol inimesest, kes kannatab suhtlemispuuduse all ning tahab oskamatult ja sõjakalt kellegagi, antud juhul siis arstidega, kontakti saada. Veel sügavamalt vaadeldes on ta ka võrdpilt kõigist meist, kes me oleme oma saatuse ja surelikkusega silmitsi, muretseme oma tervise pärast ja tahame muret kellegagi jagada. Jah, lesel ei olnud häbi oma olematute haigustega arste tülitada.

Vaatamata paljudele heategevussaadetele telekas, filmidele ja artiklitele on tuhandetel eestlastel kahjuks ikka veel häbi oma tõelistest haigustest rääkida, häbi isegi uuringutele minna. Jäädakse väga kauaks üksi oma murega. Ollakse täielik vastand bravuursele Polkovniku lesele, kes nõuab oma diagnoosid välja kasvõi läbi halli kivi. Võetakse tagasihoidlik, allaheitlik ja ennastohverdav eluhoiak, mis on tegelikult kaugel suhtumisest, et minu tervis on minu kätes ja arstide ning meditsiinitöötajate abiga saan palju ära teha, et seda hoida ja edendada.

Kui hiljuti rääkis üks mu hea tuttav, et lõpuks ometi leidis ta arsti, kes määras teda piinanud ärevusele õige ravi, oli mul väga hea meel seda kuulda. Ta rääkis otse, ausalt ja ilma valehäbita, kuidas tema elu on muutunud, kuidas ta näeb jälle värve ja tunneb lõhnu ning iga kord, kui ta selle arsti juurde läheb, valdab teda ülevoolav tänutunne.

Ma ei ütleks kunagi Polkovniku lese kombel, et arstid ei tea midagi. Pigem on arsti elukutse üks kõige imetlusväärsem ja vastutusrikkam amet üldse. Siiski tahaks, et Eestis oleks patsiendi ja arsti suhe veel ausam ja usaldavam. Sooviks, et iga patsient julgeks valehäbita arstile rääkida, kuidas ta ennast päriselt tunneb. Nii ei saaks paljud haigused üldse tekkida ja see võiks olla mõnes valdkonnas ehk paremgi kui sõeluuring. Arst on ja jääb alati inimeseks ja ka patsient on eelkõige inimene, kes palub, et teda ära kuulataks.

Mulle tundub, et Eestis on ikka veel palju nõukaaegset hirmu meditsiiniasutuste ees, olgugi et praegusel ajal on kõik nii palju paranenud. Üks lastearst vabandas hiljuti minu ees, kui lapsega tema visiidil käisin. Ta ütles lihtsalt ja inimlikult: «Vabandage palun, et ma pean nii palju arvutisse vaatama. Võibolla teile tundub, et ma teiega ei tegelegi, aga mis parata, pean andmed sisestama ja kõike kontrollima just arvutis.» Selle lihtsa seletuse kaudu muutus õhkkond kabinetis palju paremaks ja ka laps hingas kergendatult, saades aru, et ka arst on inimene.

Üks ema aga rääkis mulle, et ootas lapsega mitu kuud tasulise psühhiaatri vastuvõttu ja kui viimaks visiidile sai, oli laps kohmetu ja krampis ning arst ütles lapsele lahkudes: «Ilmselgelt ma ei meeldi sulle ja sina ei meeldi mulle ka!» Loomulikult keeldus teismeline edaspidi selle spetsialisti juurde minemast ja ema pidi kõike otsast alustama – leiutama ja otsima, et kuhu järjekorda last nüüd panna. Mis parata, me kõik ootame patsientidena arstilt ja meditsiinitöötajatelt ennekõike humaansust. Seda, et asjatundja mõistaks: haigel on tihti niigi paha ja ebakindel olla, mõni salvav märkus võib meeleolu päris nulli viia ja võtta viimsegi jõu haigusele vastu seista.

Aastaid vähiga võidelnud lähisugulane rääkis ilmekalt arstist, kes talle salvas: «Mis te tahate, terveks te ju sellest ei saa!» Turgutasime kodus nädalaid armast inimest, et ta alla ei annaks ja tal jätkuks vaimujõudu raskele tõvele vastu seista. «Kõik on võimalik,» ütles talle kuu aja pärast üks teine arst - «te olete vapralt vastu pidanud ja peate veel. Me teeme kõik, et oleksite nii terve kui võimalik.» Meie sugulane tuli vastuvõtult tagasi, oli täis teotahet ja eneseusku, ta võttis kodutalus kartuleid ning otsustas korraldada uhke ja meeldejääva sünnipäevapeo. Olime tänulikud arstile, kes andis haigele lootust juurde.  Mina isegi kirjutasin ühe poolelioleva luuletuse lõppu nii: «Ime küll, et on lootust ja sarmi, kesk elutee pori ja verd ja laululindude parvi, keset tormavat maailmamerd.»

Õnneks on nii palju supertoredaid arste, superlahkeid õdesid, registraatoreid ja sanitare. Neid, kes võtavad valudes inimese vahele, kes märkavad ja toetavad. Üks sõber rääkis mulle kunagi, kuidas tal erakorralise keisrilõike ajal hakkas operatsioonilaual lamades paanikahoog peale tulema. Arstid olid arusaadavalt oma tööga hõivatud, kuid tema seisundit märkas äkki üks sanitar. Ta küsis vaikselt, kuidas ta saaks aidata. «Räägi minuga ükskõik millest, mingitest suvalistest asjadest,» palus mu sõbranna. Sanitar rääkiski temaga kogu operatsiooni aja suvalist sõbralikku juttu kooliõpingutest, toredatest bändidest, kodust, kassist, piima hinnast ja telesaadetest. «Ma mäletan seda sanitari igavesti nagu inglit, kes päästis mind hirmuhalvatusest ja opilaual minestamisest.Ta on ülioluline inimene mu eluteel,» meenutas sõbranna kümme aastat hiljem oma tütre sünnipäeval.

Inimene on ilmselt enim uuritum looduse osa. Kuigi mõndagi jääb veel saladuseks, on ilmselge, et arste ja meditsiiniteadust tasub usaldada. Samas mis parata, ikka ja jälle lähevad mõtted äärmustesse, mis näitavad rahva seas lokkavat pimedat usku kõikeravivatesse imelahustesse ning tuletavad meelde bioloogi ja embrüoloogia rajaja arsti Carl Ernst von Baeri 200 aasta tagust kirjeldust eestlaste terviseharjumustest, mille lõppsõnas nimetab ta siinset maarahvast harimatuks ja kahjulike eelarvamuste kütkes vaevlevaks Euroopa rahvakilluks. Kuidas küll on võimalik, et ka tänapäeval võtab hulk eestlasi igal hommikul natuke mõnd mürgist MMSi-taolist imelahust, mis pidavat üheksat haigust korraga ravima, ja mõni pakub seda lastele ja lemmikloomadele. Püüan ette kujutada, kuidas need inimesed mõtlevad ning ikka ja jälle leian palju ühist Baeri 200 aastat tagasi kirjeldatud eestlaste ravimiskommetega, kus kõige kangemateks arstirohtudeks peeti väävlit, püssirohtu, äädikat ja juudasitta.

Kui eestlane joob, siis enamasti meeletult. Kui tarvitab kanepit, siis vähesed suudavad sellegagi piiri pidada. Von Baer võrdleb 200 aasta taguseid eestlasi Tacituse-aegsete muinas-germaanlastega, kelle ainus elumõnu oli silmitu joomine. Meie alkoholitarvitamise olevik ja ajalugu on minu meelest piisav näide sellest, et me ei tohi legaliseerida narkootilisi aineid. Paljud eestlased kulutavad pigem bensiini ja aega, et saada Lätist natuke odavam viinaplasku kätte, kui et veedaksid selle aja perega koos olles või tegeldes millegagi, mis parandab enesetunnet ka pikemas perspektiivis. Minu meelest on alkohol vägijook ja see peab olema kallis. Selle hinda peavad oleme sisse kirjutatud need kulud, mis lähevad riigil alkoholiprobleemidega inimeste perede aitamiseks ja end mürgitanud inimeste haiglaraviks, kuigi iseasi on muidugi see, kui äkitselt peaks riik sellist hinnatõusu läbi viima.

Harjumused on aga visad kaduma. Igast suguvõsast leiab kurbi näiteid veidratest ja tänaseks kahjulikuks kuulutatud kommetest. Näiteks minu vanaisa võttis igal hommikul soolaliha ja raputas veel kuhjaga soola peale ka. «Sool on kasulik,» kiitis ta, «teeb vere vedelaks ega lase vanadusel peale tulla.» Tema isa olevat nii teinud, ja temagi isa. Seletused ei aidanud, traditsioon oli liiga tugev. Hiljuti puhkasin paar päeva Värska sanatooriumis, mis reklaamib ja müüb edukalt oma puhast mineraalvett ja ravimuda, puhast õhku, metsi, järvematku ja jalutusradasid. See kohalike loodud edenev terviseasutus, kus töötab 150 inimest, seisab aga silmitsi metsaettevõtjate sooviga rajada vaid kümmekonna kilomeetri kaugusele Kikka külla palju kõneainet tekitanud tselluloositehas, mis lubab tööd pakkuda 200 kohalikule. Ettevõtjad ei varja, et neid meelitavad kohalikud metsamassiivid ja võimalus lasta reoveed niigi halvas olukorras madalasse Lämmijärve.

Seda kuuldes tekkisid mul nagu iseenesest lauluread Kikka küla kosilasest, mis kõlavad nii: «Ei saanud rikas kosilane Tartut, ka Tabivere ütles talle ei, kuid kuulis rikas ärimehest tarkur, et Kikka külas vallaline neid. Neiu kodu polnud Lämmijärvest kaugel, kirkalt särasid ta hõbekaelakeed. Kosilane tundis, armastus ei rauge, sinna lasen oma suure solgivee.» Eks see on setode ja võrokeste otsustada, kumb on suurem - kas hoolimine oma loodusest või rahahimu. On ilmselge, et selle hiigelprojekti puhul mõlemat korraga ei saa. Osale inimestele kahtlemata meeldib keemiaga inim- ja looduskatseid teha ja nad on nõus selle nimel kasvõi tervise panti panema. Mõni aasta tagasi kohtasin Viljandimaal rahvaluulet kogudes külameest, kes polnud kunagi hambaarsti juures käinud. Hambaid oli tal järele jäänud küll vähe, aga ma siiski söandasin küsida, et kui valu tuleb, siis kuidas ta neid ravib. «Akuhappega,» vastas tema tõsiselt ja näitas köögikapil seisvat hoiatava pealuumärgiga pudelit. Siinkohal on taas paslik tsiteerida Polkovniku lese loojat Juhan Smuuli: «Andel ja teadmisel, isegi geniaalsusel, on piirid, rumalusel neid ei ole, ta on haaramatu ja piiritu. Langetagem pea ta suuruse ees.»

Pisut ajalukku süüvides ei ole kaugel need ajad, mil ravimeid, baktereid ja viirusi, vaktsiine ja vastumürke veel ei tuntud. Elan Tartus kunagise Kristjan Jaak Petersoni maja kõrval ja kujutlen tihti, kuidas ta noore kopsuhaige mehena Toomemäest Ülikooli raamatukogu poole üles rühkides hingeldas ja köhis, endal taskus kaustik esimeste eestikeelsete luuletustega ja pooleli «Mythologia Fennica» tõlge, kuid ükski tolleaegne Tartu arst ei osanud teda ravida ja ta suri kõigest 21-aastasena. Kulub veel viis aastat ja von Baer avastab imetaja munaraku, pannes aluse embrüoloogiale. Läheb veel 15 aastat, enne kui sünnib tulevane Ruhja pastor ja steriilse kirurgia rajaja Ernst Bergman. Faehlmann ja Kreutzwald arendasid Petersoni elutööd edasi, võideldes arstidena samal ajal tolleaegsete epideemiatega, ilmselt aimamata, millised meditsiinilised võimalused on Eestis poolteist sajandit hiljem.

Vaevalt julges von Baer loota, et siinsamas Tartuski, nagu kõigis arenenud meditsiiniga riikides, hakatakse tegelema ka kunstliku viljastamisega, tänu millele sünnib Eestis tuhandeid lapsi, kes muidu ilmavalgust ei näeks. Üks ema kirjeldas mulle hiljuti oma kogemusi TÜ kliinikumis: «IVF-ga lapse saamine oli aeg mu elus, mil tunnetasin kõige võimsamalt seda, et meditsiiniteadus on tänapäeva valge maagia, võlukunst, mis suudab isegi uue elu luua, anda meie perre lapse, keda nii väga olime oodanud. Kui mul oli lapsuke käes, olin tohutult õnnelik ja tänulik kõikidele arstidele, aga ka kõikidele teadlastele, kes on sadade aastate jooksul seda valdkonda uurinud ja arendanud.» Tahaksin loota, et kokkuvõttes on meil praegu siiski ebausku palju vähem ja kainet mõistust rohkem kui kunagi varem ning von Baeri aegsed näited on tänapäeval pigem kurvad erandid kui reeglid.

Elias Lönnrot - Soome rahvaluulekoguja ja eepose Kalevala koostaja - oli ka arst, kel oli ligi 4000 patsienti, haiglaid polnud, olid vaid talud ja mudased külavaheteed. Siiski iseloomustati teda kui sooja ja lihtsat inimest, praktiseerivat humanisti, kes leidis aega abivajaja ära kuulata, kes mõistis patsientide murret ning huvitus nende eluolust, kultuurist ja rahvaluulest. Lönnrot oli arst, kes teadis sõna otses mõttes tuhandeid laule ning hindas rahva vaimseid püüdlusi sama kõrgelt kui oskusi igapäevaelu korraldada.

Viimasel ajal meenub mulle tihti värss seto regilaulust, mida küllap Lönnrotki teadis. See kõlab nii: «Istsõ ilma veere pääle.» Laulik istub maailma ääre peal ja vaatab kuud ja tähti, ta vaatab ilmaelu natuke kõrvalt, tema kavalusi, õnne ja vaeva. Tänapäeval teavad peaaegu kõik, et maailm on ümmargune, mitte lapik, kandiline või pannkoogilaadne. Ometi võib luules ja laulus selle ükskõik milliseks kujutada. «Istsõ ilma veere pääle» - see kõlab hästi, vaatamata sellele, et on võimatu. Vahel tundub mulle, et see on parim rida maailma luule- ja lauluajaloos üldse. Sellest maailma serva peal istumise seisundist algavad kõik tõsiseltvõetavad kaunid kunstid, aga algab ka teadus. Sellel, kes istub kujundlikus mõttes maailma ääre peal, tuleb arvestada vähema ega rohkema kui kõigega, et leida tõde, mis toimiks ja kannaks ning millel oleks kõlapinda.

Mulle meeldib mõelda, et suurimad teaduslikud avastused inimkonna ajaloos on tehtud selles ilma veere pääl istumise olekus. See ei ole kõrk ja poeetiline pilvepiirilt alla vaatamine, vaid hooliv olek, kus oled valmis nägema head kui halba ja püüad oma kirjatöö, laulu või teadusliku avastuse kaudu maailma paremaks muuta. Usun, et tänasel konverentsil on see maailma äärelt allavaatav eepiline haare, ülevaatlikkus ja vastutustunne, mis aitab edendada ja populariseerida teadust, vajalik selleks, et edeneks rahva tervis ning heaolu. Kõikidele inimestele, kes meid praegu kuulavad ning on pigem patsiendi kui arsti rollis, soovin julgust ja pealehakkamist oma tervise edendamisel. Parem on kahtlemata olla pisut paranoiline Polkovniku lesk kui liiga tagasihoidlik ja kartlik patsient, kes pöördub arsti juurde siis, kui on peaaegu hilja. Polkovniku lese kauaigatsetud diagnoos nihilissimus acutus, mis talle pettumuseks küll ladina keeles tähendab «raskekujuline mittemidagi», või paljude inimeste krooniline häda «laiskus kontides» on laias laastus ju kõige paremad diagnoosid, mida on patsiendil võimalik endale hankida.