Rinnavähi seljatanud Merike: alternatiivravi pole viimane õlekõrs, vaid võib hoopis muutuda surmavaks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Vähiliit tunnustas Merike Värikut eelmisel kuul rinnavähialase ennetus- ja teavitustöö eest.

FOTO: SANDER ILVEST / EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Kui Merike Värik oli kolmeaastane, ei suutnud ta hinge mahtuda, et ema ei võta teda enam sülle ja et peab terve nädala tädide kantseldada olema – aga ema taastus parasjagu rinnavähi operatsioonist. Geneetilise eelsoodumuse tõttu sai ta haiguse hilisemas elus ka ise. Pärast raske lahingu võitmist on ta olnud juba aastaid nõustaja rinnavähikabinetis, kust abi saanud üle 5000 patsiendi.

«Kuna mu emal oli vähk, olin kogu aeg teadlik, et mul võib see tulla,» tõdeb Merike, kes on Põhja-Eesti Vähipatsientide Ühingu juhatuse esimees ja Põhja-Eesti regionaalhaigla teabetoas nõustaja. Ta ema, kes elas pärast operatsiooni veel 30 aastat ja lahkus hoopis insuldi tõttu, oli vähidiagnoosi ja ravi ajal 36–37aastane. Selles vanuses pabistas ka Merike oma tervise pärast kõige rohkem. «Kui sain 37, mõtlesin, et olen pääsenud sellest. Ma enam ei muretsenud nii väga. Mõtlesin, et mul on tervislikumad eluviisid, olen palju sporti teinud ja et mul ei pruugi seda tulla. Aga ikkagi tuli, sest see on geneetiline.»

Merike kannab BRCA1 geeni, mille tõttu oli tal rinnavähki haigestumise tõenäosus üle 80 protsendi, aga seda sai ta teada alles pärast haigeks jäämist geeniproovi tehes. «Ma ei olekski sellest pääsenud. Hea on, et ma siiski nii õigel ajal jõudsin. Mul oli teine staadium, kui avastasin, et mul on muna rinnas. Aga oleksingi pidanud veel tihemini kontrollis käima, et veel varem jaole saada,» ütleb Merike.

Tal oli ka enne olnud rinnas tsüste, mis tõmmati aga tühjaks ja elu läks edasi. Tol korral, 2010. aasta kevadel oli vähk 2,2-sentimeetrise läbimõõduga. Selle avastamise järel lõigati rinnast ära sektor ja kaenla alt lümfisõlmed. Kuu aega hiljem algas keemiaravi. Kuna sellele vaatamata jäid alles «munakesed», mis olid nüüd juba mõlemas rinnas, otsustas arstide konsiilium rindade eemaldamise kasuks. Järgmisel aastal läbis Merike bilateraalse masektoomia operatsiooni ja rindade rekonstruktsiooni ekspandriga. Eemaldada tuli ka munasarjad, sest selleta pole rindade eemaldamisest kasu.

Merikesel oli haigusega võitlemise ajal veel teinegi raskus ületada. Enne vähidiagnoosi saamist oli Merikese isa saanud insuldi. Varem sai ta käia koristamas ja poest asju toomas, keemiaravi ajal polnud see võimalik ja ta pidi samal ajal võtma haige isa enda juurde elama. «See oli päris karm. Mul endal oli nii raske haigus ja siis pidin teda ka veel hooldama. Teiste inimeste pärast me suudame aga rohkem asju teha kui iseenese pärast. Pidin voodist üles tõusma hommikul, et talle süüa anda. Ma pidin ennast kokku võtma! Ja kui ma ei saanud hakkama, pidin kellegi käest abi paluma. Kohustus isa ees sundis mind üles tõusma!» leiab Merike raskustes ka positiivset.

Töölt ei tasu ära tulla

Merike sattus vähiga võitlemise ajal üsna kriitilises seisus ka haiglasse – uriinis oli verd, keha valutas kohutavalt ja ta suutis vaid meeletu jõupingutuse ajel end kodus püsti ajada, kuna koer ta kõrval oli hakanud järeleandmatult ulguma. Peeglisse pilku heites vaatas talle vastu lubivalge ja siniseks tõmbunud huultega vare. «Kui haiglas voolikute all olin, siis küll tundsin, et kergem oleks olnud ära surra kui edasi elada. Mul oli ikka nii halb.» Kuid asjad läksid paremuse poole. Haigusele ei tasu alla vanduda. Merike ütleb, et haigusega võitlemise perioodil ei suutnud ta end tihtilugu isegi riidesse panna ja enesetunne oli väga halb, aga kõigele vaatamata sai ta vunki juurde töökaaslastelt, kes utsitasid ikka koosolekule ja jõulupeolegi tulema. «Mul oli parukas viltu peas, näost valge, aga nii palju asju lükkas mind tagant. Mul võimaldati kodust tööd teha, see oli ka üks väga hea asi. Kui seal haigena lamasin, aga keegi helistas – hääletoon muutub ja võtad ennast kokku! Nii et keegi ei osanud arvatagi, et tegelikult olin haige,» räägib Merike. Kasvõi hetkeline ergastumine aitab tema arvates vaimselt paremini vastu pidada. «Ütlen kõigile ka, et ärge tulge töölt ära! Käige nii kaua tööl, kui saate. Sellega lisandub palju positiivsust, et sa pead kuhugi minema, kuulud kuskile – inimesed vajavad seda. Kui jääd koju sussi lohistama, pikali, siis sealt välja tulemine on väga raske.»

Iga tugi on vähihaigele oluline, leiab Merike. Tema sattus Põhja-Eesti Vähipatsientide Ühingusse ajal, mil talle tehti keemiaravi. «Läksin, tilguti veenis, Hiiule ühingu koosolekule. Vaatasime seal asju, nägin neid inimesi ja see andis mulle palju jõudu. Kui inimesed arvavad, et seal ühingus ainult nutetakse ja heietatakse rasket saatust, see nii ei ole. Seal keskendutakse terveks saamisele. Nendele edulugudele, mis on aidanud ja elus edas viinud.» Nüüd korraldab ta ise iga kuu viimasel teisipäeval Hiiul infopäevi. Sõna võtavad lümfiterapeudid, arstid, toitumisspetsialistid, psühholoogid. Seal käivad ka inimesed, kellel on olnud vähk ammu. «Kui näed kedagi, kellel on üle 30 aasta tagasi olnud vähk, ta elab, naerab, laulab, see innustab ja ei lase jääda nurka, ainult oma haigusest mõtlema.»

Kui haigus oli seljatatud, kutsuti Merike ühingut juhtima. Samal ajal hakkas ta tegelema ka nõustamisega rinnavähikabinetis. «Nende aastatega on see välja kujunenud, et mind teatakse ja inimestel on kerge minuga rääkida, kuna olen seda tööd juba nii kaua teinud. Arvan, et teadmine, et olen nii kaua elus püsinud, annab ka neile täiendavat usku.»

Ehkki Merike on kõrgharidusega kultuuritöötaja ja magistrikraad on tal majanduses, pidas ta tarvilikuks minna teadmisi täiendama Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse erialale. «Läksin sinna kooli, et aidata ennast ja teisi paremini.» Tänaseks on kõrgkool lõpetatud. Merike teab, kuidas olulised protseduurid käivad ja oskab seletada, kui küsitakse.

Ta rõhutab, et tuleb kohe pöörduda arsti juurde, kui tunned, et midagi on valesti, olenemata vanusest. Naised võiksid rutiinselt duši all käies ka oma rindu ja kaenlaalust piirkonda katsuda, et tuvastada muutused. Sõeluuringu kutsest ei tohiks kõrvale hiilida.

MMSist tuleb hoida kauge kaarega eemale

Merike paneb kõikidele südamele, et haigena tuleb arsti kuulata ja teha täpselt soovituste järgi. Peab võtma ravimeid ettekirjutuse järgi, mitte võrdlema naabrinaisega, sest iga haiguslugu ja raviskeem on erinevad. Näiteks talle kirjutati toona 21 tabletti ja neid ta ka võttis.

Tihtipeale need, kellel on hormoontundlik vähk, jätavad poole peal näiteks viieks aastaks tehtud raviskeemi järgimise. Kui esimene aasta on hea olla, samuti teisel, siis kolmandal aastal ei pea inimene tablettide võtmist vajalikuks. See on Merikese sõnul lubamatu ja nii seab patsient oma elu ohtu.

Merike toonitab, et peaks hoiduma igasugusest isetegevusest. «See paneb mind nutma, kui inimene näiteks loobub vähiravist ja hakkab MMSi tegema. See on kohutav! Nii kurb. Kui keegi teab kedagi, kes nii teeb, siis palun püüdke talle mõistus pähe panna!» Ka teda üritasid sõbrad vähivõitluses aidata ja suunasid ta ühe posija jutule. Kuna Merike ei tahtnud neid keeldumisega solvata, läkski. Seal pakuti talle rohelist vedelikku ja kärbseseene tilku, millest ta loomulikult keeldus. Kui aga inimene ei pane vastu, kasutab alternatiivset kraami, kui talle tehakse keemiaravi, siis see kõik on talle kahjulik ja tervist laostav. «Palun ärge ravige ennast ise! See ei ole viimane õlekõrs, vaid võib hoopis muutuda surmavaks.» Keemiaravi saades ei tohi võtta ka toidulisandeid ja vitamiine ega tarbida mett. Magusat muidugi ei ole soovitav palju süüa, aga suhkur on lubatud, mis on etem kui suhkruasendajad.

Oluline on süüa mitmekesiselt, eriti olulised on vähihaigele valgud. Kauges kaares peaks eemale hoidma igasugu eridieetidest. Inimene peab tarbima kõiki toidugruppe, et organism saaks end korralikult üles ehitada.

Ülimalt tähtis on ka enda eest seismine. «Kui keegi ütleb, et võta see tool ja tõsta – kui sa seda teha ei tohi, sa seda ei tõsta! Tean omast käest, jube raske on öelda ei. Oleme harjunud läbi vere ja pisarate kõik asjad ära tegema. Kui sul on juba nii raske katsumus olnud, siis pead mõistlikult enda keha säästma.»

Alates eelmise aasta algusest on ka avatud PERH-is Palliatiivravi Keskus, kus on olemas nii valuraviarstid, hingehoidjad, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, nüüd ka kogemusnõustaja, valuravi õde. Sinna pöördudes saavad kõik vähihaiged patsiendid valuravi ja psühholoogilist nõustamist, viimane on vabalt kättesaadav ka nende lähedastele. Palliatiivravi infopäev on iga kuu viimasel neljapäeval. Registreerida saab vastuvõtule, helistades numbril 6171777.

Merikesel on suur unistus, et rinna eemaldamise korral kompenseeriks Haigekassa rinnaproteesid ja et kõik keemiaravile suundujad saaksid tasuta paruka. Praegu saadavad neid Eestisse Merikese välismaa sõbrad. «Vähekindlustatud inimestele on see nii oluline, sest tuleb Narvast vanaproua, kes ütleb, et ei lähe ravile, tahab väärikalt surra. Aga kui saame talle rääkida, et ta saab siit tasuta paruka, tehku ravi läbi, siis see aitab seda ravi vastu võtta. Ütlen, et näete, ka minul oli vähk ja ma elan.» Merikesel on heameel, et nüüd kompenseerib Haigekassa vähipatsientidele nii geeniuuringu kui ka rindade taastamise operatsiooni, sealhulgas ekspanderid ning implantaadid.

Merike tõdeb, et mõnikord tehakse oma haigusest monument, mille all istudes ununeb muu elu täiesti ära. Ta ütleb kõigile alati, et tuleb teha midagi toredat. Leida endale hobi. Merike on avastanud enda jaoks näitlemise, kus ta saab teha väljalülitusi muudesse maailmadesse, ja samuti naudib tihti põnevaid koolitusi. «Minu juurde tulevad ju inimesed siis, kui neil on väga pahasti ja ka mina pean kuskilt tuge saama.»

Merike soovib, et inimesed rohkem hindaksid oma aega. «Vanasti oli minulgi ainult laps, pere, töö ja töö – mul enda jaoks ei olnud absoluutselt aega. Seda tuleb ikkagi võtta, sest elu on kui küünlaleek. Tuleb suur tuul ja ongi läbi, sa ei tea kunagi, kui palju sul aega on jäänud. Tuleb midagi toredat teha!» ütleb Merike naeratades.

Tagasi üles