Näitleja Loore Martma kogemus: kuidas teha loomingulist tööd produktiivsemalt?

Loore Martma. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Töö kvaliteet sõltub Martma arvates sellest, kui palju suudame oma tähelepanu ülesandele koondada ning kui rahulikuks ja uudishimulikuks jääme väljakutsetel.  

Näitleja ja lavastaja Loore Martma õpib Tallinna Ülikooli doktorantuuris tervisekäitumise ja heaolu erialal ja uurib, millist mõju avaldavad teadveloleku praktikad näitlejale tema heaolu kontekstis. Martma leiab et loomingulisus ei ole midagi, mis meid vaid aeg-ajalt ja juhuslikult tabab, vaid treenitav oskus, mille abil oma elu ja tegemisi juhtida.

Loomingulisus on tema sõnul justkui seisund, milleni jõudmiseks võib kasutada erinevaid tehnikaid. Martma kasutab näiteks tähelepanu juhtimise tehnikaid. Mindfulness ehk teadveloleku praktika tähendab teadvustatud tähelepanu suunamist olles käesolevas hetkes, hinnangutevabalt, seletas ta. Selleks tegevuseks võib Martma näitel olla mõni lihtne hingamisharjutus, meditatsioon või isegi jooksmine. «Jälgida oma hingamist, seda kuidas õhk sisse ja välja liigub, kuidas jalad puutuvad maad, millised on värvid, lõhnad, valgused mu ümber. Viies kogu teadvuse sellele ühele tegevusele, näiteks hingamisele, treenid oma tähelepanu koondama ka siis, kui tegeled loomingulise protsessiga või igapäevategevustega,» seletas Martma.

Tihtipeale on meil argielus mõtted endalegi märkamata pilla-palla, kõnnime tänaval ilma märkamata, kus me oleme või magame hajameelsena bussipeatuse maha. Selline tegutsemisviis kandub Martma sõnul edasi ka töösse. «Kui võtan oma viiuli kätte ja hakkan mõtlema, et pean täna telefoniarve ära maksma, siis ma juba enam ei tegele selle loomingulise tegevusega,» seletas Martma. Selleks meeldib talle tsiteerida lihtsat aga tabavat zen-vanasõna: «Kui kõnnid, siis kõnni.» Sellest juhindudes on võimalik kõiki oma tegevusi teha täieliku teadlikkusega, väitis Martma. «Näiteks meie telefonide teavitused toetavad pigem tähelepanu hajumist. Sel põhjusel olen kõik võimalikud teavitused maha võtnud. Tahan olla siin ja praegu ja teen selleks teatud valikuid,» sõnas Martma.

Tihtipeale on meil argielus mõtted endalegi märkamata pilla-palla, kõnnime tänaval ilma märkamata, kus me oleme või magame hajameelsena bussipeatuse maha. Selline tegutsemisviis kandub edasi ka töösse.

Martma eesmärk on olla pidevalt praeguses hetkes, ka rutiinsetes igapäevategevustes. Foto: EERO VABAMÄGI / Eesti Meedia/Scanpix Baltics

Doktoritöös uurib Martma, millist mõju avaldavad teadvelolekupraktikad näitleja heaolule. «Teadvelolekuharjutused on suhteliselt sarnased nendele, millega näiteks teatrikoolis õpetatakse rolli sisse minema. Kui pean mängima vanameest, siis hakkan kujutama ette, kuidas see mees hingab, kõnnib või räägib,» seletas Martma. Keskendudes väikestele detailidele, on võimalik minna otsekui tegelase sisse. Siit kujuneb välja ka eesmärk, kuhu loominguline protsess võiks jõuda. «Tähelepanu on kõrgendatud seisundis ja kohtuvad nii väljakutse kui ka oskused. Saab sündida midagi uut,» seletas ta. Loomingulisust ongi teaduskirjanduses just defineeritud läbi uudsuse ja autentsuse.

«Loomingulises seisundis tunnen, et see, mida ma teen pakub mulle meeletult rahuldust, aga samas ka piisavalt pinget, et selle juures püsida,» kirjeldas Martma. Oskuste ja väljakutsete tasakaal on flow ehk voogamise seisundi tekkimise juures eriti oluline. Martma sõnul peab väljakutse olema alati napilt suurem kui on oskused, et ei tekiks igavust. See nõuab inimeselt teatud pingutust, mida toetavad samuti teadveloleku harjutused. «Kui mulle antaks hoopis saksofon ja peaksin seal mängima sepapoisse, siis ma ei oskaks seda mängida. Sealt edasi tulebki minu valik: kas visata see pill nurka ja kõndida minema või suunata oma teadvustatud tähelepanu, avatus ning uudishimu uue pilli õppimisele ja hakata seda lugu pusima,» tõi ta näite.

Valikud taanduvad ühele inimese ürgsele reaktsioonile

Meie sümpaatiline närvisüsteem aktiveerub kõrgendatud ohu- või stressisituatsioonis, näiteks see sama uue veel tundmatu oskuse õppimine. «Minu teha ongi nüüd, kas peatuda, võidelda või põgeneda. Kuid mis siis kui õppida ka oma käitumist mõistma hetkel, mil me reageerime. Ehk siis mitte kohe öelda, et ma ei oska või ei taha ja joosta minema uue pilli õppimise juurest, vaid olla loominguliselt avatud, et mida ma siit olukorrast ma nüüd õppida saaksin,» sõnas ta. Näitleja sõnul on pingelise ja väljakutsuva olukorraga toimetulemise juures võtmesõnaks uudishimu. Martma kasutab uudishimu treenimiseks budistlikku kontseptsiooni «algaja meel». See tähendab avatud, eelarvamustevaba ja õpihimulist meeleseisundit, olenemata sellest, mida või kui kõrgel tasemel õpitakse. «Mis tuletab jällegi meelde, et soov õppida ja uudishimu võimaldavad mul sellest aru saada,» nendib Martma. 

Loore Martma esineb «Tervise innovatsioonikonverentsil 2018», mis toimub täna Tallinnas, KUMUs.