Vaimse tervise õde annab nõu: kuidas olla toeks dementsele lähedasele

Dementsuse puhul tuleb mõista, et see pole normaalse vananemise osa. Foto: Martina Ebel / PantherMedia / Scanpix

Tänu meditsiini arengule on rahvastiku keskmine eluiga pikenenud ning see on toonud kaasa dementsuse epideemilise tõusu. Ennustatakse, et 2030. aastaks on maailmas 70 miljonit dementsussündroomiga inimest, kirjutab Confido vaimse tervise õde Silja Tina.

Kuigi üle maailma tegeletakse uuringutega, et leida dementsuse põhjuseid ja otsitakse viise, kuidas sümptomeid leevendada, valitseb ühiskonnas mäluga seotud probleemide osas teadmatus. Selle tõttu peetakse dementsust sageli normaalse vananemise osaks ega otsita õigel ajal abi, mis omakorda võib mõjutada täisväärtuslikult elatud elu.

Kui inimene jõuab abi otsimisega psühhiaatri või neuroloogi vastuvõtule, ei ole diagnoosi kohe esmakordsel kohtumisel võimalik välja panna. Dementsuse diagnoosimine on pikk protsess, millele eelnevad mitmed uuringud, jälgimised meeleolumuutuste ja käitumise osas, erinevad analüüsid ning kognitiivse võimekuse testid.

Saadud andmete põhjal saab välistada pseudodementsuse, mille võivad tekitada somaatilised haigused, ravimitest tingitud kõrvaltoimed. Samuti stress, depressioon, masendus, üksindusetunne - ka need on seisundid, mille puhul võib tekkida mäluprobleeme.

Diagnoosi täpsustumisel on lähedastel võimalus vestelda arsti või vaimse tervise õega, saada rohkem infot ning leida vastused küsimustele, mis paratamatult tekivad - kuidas dementsus areneb? missugused muud sümptomid võivad ilmneda? millist ravi ja tugiteenuseid on võimalik saada? 

Dementse inimese hooldus puudutab kogu peret ja lähedasi. Kui olla teadlik sellest, kuidas haigus areneb, millist abi on võimalik saada ja kuidas käituda, on lähedastel lihtsam ennetada hooldusest tulenevat oskamatust, stressi ja pingeid.

Kui diagnoos on leidnud kinnitust, asuge tuleviku hooldusplaanidele mõeldes kohe tegutsema. Algus on segadusttekitav ja hirmutav, kuid see on aeg, mil otsida infot haigusest, tugiteenustest ja panna koos diagnoosi saanud inimesega paika edasised plaanid. Kaasake enda lähedane otsustamisprotsessi ja tagage talle võimalus kaasa rääkida. Vaatamata diagnoosile on ta dementsuse algstaadiumis suuteline asjadest aru saama. Ta on sama inimene, kes ta oli eile ja vajab normaalset kohtlemist - täpselt sellist, nagu iga lähedane.

Muutused dementse inimese igapäevaelus

Tavaliselt on kodustes tingimustes võimalik haigusega kenasti toime tulla. Kuid mida enam haigus süveneb, seda raskemaks muutub hooldamise koorem lähedaste jaoks. Dementsuse tõttu muutuvad haige intellektuaalsed võimed, väheneb inimese igapäevane toimetulek ilma kõrvalise abita, tekivad isiksuse muutused ja käitumishäired. Haiguse varases staadiumis võib inimene näiteks hakata liialt klammerduma hooldaja külge, ta hakkab ebatavaliselt palju muretsema eelseisvate sündmuste või kohustuste pärast.

Rahutusest ja meelepetetest tingitud pidev rääkimine, ühe ja sama asja küsimine mitmeid kordi, teiste järel käimine, asjade peitmine, löömine jm kaasnevad koos vaimse tervise halvenemisega. Viha ja ebasobivat käitumist võivad esile kutsuda ka valu, külmatunne, nälg, väsimus, depressioon. Käitumishäireid võib tõlgendada ka kui dementse inimese soovi suhelda ja teada anda enda murest või ka rõõmust, kuid tal puudub oskus, kuidas ennast teistele selgeks teha.

Lisaks käitumishäiretele ja meeleolumuutustele raskendab hoolduskoormust dementse inimese toimetulek igapäevaeluga. Sageli tekib tal kartlikkus vee ees ja kaob oskus oma hügieeni eest hoolitseda. Iseseisvalt riietumine vajab motiveerimist ja positiivset tagasisidet õnnestumisest. Kaob oskus süüa ja kasutada söögiriistu. Keeruliseks muutub tualeti kasutamine kas siis oskamatuse või pidamatuse tõttu, kuniks tuleb hakata kasutama püksmähkmeid.

Selleks, et vähendada dementsusest tulenevaid käitumishäireid, on väga oluline, et dementne inimene tunneks end turvaliselt. Turvalisust suurendab rutiinne ja struktureeritud tegevus ja päevaplaan. Päevad võiksid olla vaheldusrikkad, kuid siiski teadaolevate kindlate tegevustega ja dementsele jõukohased.

Hooldaja ei saa ennast unustada

Lähedase hooldaja peab meeles pidama, et oluline on abistada nii palju kui tarvis ja nii vähe kui võimalik - ära tee kõike tema eest, vaid suuna teda seni, kuni on võimalik! Lähtekohaks hoolduse planeerimisel tuleb võtta see, et saaksite mäluhäirega inimesele kindlustada võimalikult meelepärase ja inimväärse elu. Oluline on väärtustada ja austada tema elatud elu - olge naeratav, avatud ja sooja suhtumisega.

Ei ole olemas ühtainust õpetust parimaks hoolduseks. Igaühel tuleb leida parim viis koostöös dementse hoolealusega, kuid ära ei tohi unustada ka iseennast. Hooldaja peab teadma oma piire ja tunnetama, millega ta toime ei tule. See ei ole isekus, vaid adekvaatne vaade olukorrale. Tuleb julgeda abi küsida ja seda vastu võtta. Saada aru, et tekkiv viha ja masendus on normaalsed tunded ning nendest võib teistele rääkida. Ei tohi süüdistada ennast, vaid jagada muret aeg-ajalt tuttavatega ja lähedastega. Dementse hooldaja ei tohi unustada, et ka temal on õigus hoolivusele, tunnustusele, andestusele.