Enamik diabeedilapsi saab insuliinipumba vaid tänu headele toetajatele

Diabeetik mõõdab veresuhkrut. Illustratsioon: Peter Jobst / Panthermedia / Scanpix

Suhkruhaige laps saaks täieliku ravi korral edukalt elada 80-aastaseks, aga Eestis ei ole strateegilist vaadet inimese elukaarele, rääkis laste ja noorte diabeediühingu tegevjuht Kristi Peegel tänases Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».

«Nii nagu paljud sarnased ühingud, sündisime meiegi meeleheitest. Kui ma sain teada, et mu kahe aasta ja kahe kuu vanune laps on krooniliselt haige, kogunesime koos saatusekaaslastega doktor Ülle Einbergi ümber, nutsime tema õlal ja meil kõigil tekkis palju küsimusi. Nii doktor Einberg meid kokku viiski,» rääkis Peegel 2009. aastal loodud ühingu sünniloo.

Suhkruhaigus ehk I tüüpi diabeet on eluaegne haigus, kuid kuna see ei ole väga levinud – Eestis on see diagnoositud 700 lapsel ja 4000 täiskasvanul –, on teadmised tõvest üsna kehvad. Tihti aetakse haigus segi II tüüpi diabeediga ja suurima müüdina arvatakse, et see tekib suhkru söömisest, valest toitumisest või vähesest liikumisest.

«Tegelikult nii see ei ole, haigusel ei ole kindlat tekitajat, mistõttu ongi segadust ja hirmu diagnoosi saamisel väga palju,» sõnas Peegel. Kõige tähtsam on haiguse olemust selgitada õpetajatele, kelle rühmas või klassis suhkruhaiged lapsed käivad. «On väga hakkajaid ja toredaid õpetajaid, kuid ka neid, kes tunnevad vere ja koomasse langejate ees hirmu. Inimesed kardavad vastutust,» tõdes Peegel. Ta lisas, et suhkruhaiguse ravi ei tähenda vaid veresuhkru kontrollimist ja insuliini süstimist. Lisaks peab arvestama iga suhu pandud ampsu ja füüsilist koormust.

Haigekassa rahastus ei ole diabeedilaste raviks piisav. «Jah, meil on insuliinid, süstlad, glükomeetrid ja lantsetid, aga halbade tagajärgede ennetamiseks on vajalik insuliinipump ja pidev monitooring, mis ei ole paljudele rahaliselt kättesaadav. Insuliinipumba ostmise omaosalus on 1200 eurot – 3500 eurot. Praktikas on 80 protsenti peredest soetanud pumba heade inimeste annetuste toel,» selgitas Peegel.

I tüübi diabeeti ei ole võimalik ära hoida, küll aga tüsistusi – pimedaks jäämist, jala amputeerimist, neeruvahetust. Peegel tõi näite, et kui laps haigestub kaheaastaselt, võib ta tervise eest hoolitsedes ja väliselt tervena elada muu maailma kogemusel 70–80-aastaseks, kuid Eestis pole strateegilist vaadet inimese elukaarele ja see on tragöödia.

Samuti julgustab ta kõiki oma haigusest rääkima, sest ega suhkruhaigus kuskilt välja paista. «Diabeetilisest koomast saab inimese kahjudeta välja tuua, aga kui ta häbeneb ja oma haigusest ei räägi, ei pruugi ta ka õigel ajal abi saada,» nentis Peegel. Lisaks toetavatele perele ja sõpradele aitavad diabeedihaigeid ka hüpokoerad, kes jõudsid Eestisse kolm aastat tagasi. Koerad tunnevad varakult, kui peremehe veresuhkur on langemas kriitilisele tasemele ning aitavad kätte tuua mahlapaki, glükoosi või lihtsalt ohust märku anda.

Peegel unistab emana, et suhkruhaigusele leitaks terveks tegev ravi. Seni aga seisab ta selle eest, et lapsed saaksid olemasolevast parima ravi ning tekiks olukord, kus Eesti riigis ei tule laste terviseprobleemide eest tingida.

Kuula raadiosaadet siit.