Kurb tõde: Eestis valitakse doonormunarakk «põrsas kotis» meetodil

Mida noorem on naine, seda kiiremini ta pärast viljatusravi alustamist rasedaks jääb.

FOTO: PantherMedia/Scanpix

Pooled doonormunarakkudest kannatavad kromosoomhaiguse all ning seetõttu võib kehaväline rasedus ebaõnnestuda, samas kui julgema täppismeditsiini kasutusega saaks seda ennetada, kirjutab Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuse juhtivteadur Kaarel Krjutškov.

Doonormunaraku kasutamine viljatusravis on paljudele paaridele ainus võimalus oodatud lapse saamiseks. Kuigi tervete ja viljakate naiste kui doonorite leidmine on üldiselt keeruline, siis nende annetatud munarakkude kvaliteedi hindamine jäetakse tagaplaanile. Patsiendid küll ootavad ja maksavad doonormunaraku saamise eest erakliinikutes kopsaka summa, kuid siiski ostavad põrsa kotis.

Teadusuuringutes on näidatud, et pooled annetatud munarakkudest kannatavad kergema või tõsisema kromosoomhaiguse all. Nimelt üks neljandik embrüotest on loote väärarengut põhjustava lisakromosoomiga ning teine neljandik osalise kromosoomhaigusega. Viimane on olukord, mida nimetatakse embrüo mosaiiksuseks, sest osad rakud on terved ja teistel on ebanormaalne arv kromosoome. Mõlemal juhul on oluline risk ebaõnnestunud kehaväliseks viljastamiseks.

Kui näiteks veredoonorite materjal testitakse viirushaiguste vastu ning seeläbi minimeeritakse haiguste ülekanne doonorilt patsiendile, siis viljatusravis ei ole annetatud munarakkude kvaliteedi kontroll veel standardiks saanud. Tehnoloogia, mis võimaldab doonoriks olevalt naiselt saada hulganisti munarakke, neid külmutada ja viljastada, on täna hästi juurutatud. Seevastu siirdamiseks mineva embrüo valib spetsialist välja kõhutunde järgi, suutmata eristada tervet embrüot kromosoomhaigusega embrüost.

Eestis on vähemalt kaks viljatusravi kliinikut, kus saab teha embrüole DNA-põhist kvaliteedikontrolli enne emakasse siirdamist. Tegemist on täppismeditsiini testi ehk PGS testiga, mis analüüsib kõiki embrüo kromosoome ja välistab juba kliinikus haige embrüo siirdamise. PGS olemusest ja Eesti esimestest edulugudest oli põhjalikult juttu hiljutises Kanal 2 saates «Radar».

Miks aga ei ole täppismeditsiin jõudnud kohta, kus seda seda kõige enam oodatakse? Teadmatus, umbusk ja kasuahnus on märksõnad, mis takistavad täpsemate ravimeetodite juurutamist. Viljatusravi on haigekassa lausdotatsiooniga ravi, mida paraku tehakse ikka veel «proovime-vaatame» stiilis. Täna on täppismeditsiin oma DNA-põhiste testidega kliinikutele kättesaadav ning võiks mõelda vanasõnale «üheksa korda mõõda, üks kord lõika».