Perearst: miks laps ei peaks olema vegan?

Uuringutest on näha, et toidulisandite võtmine on enamasti puudulik. Foto: Phovoi R. / PantherMedia / Phovoi R.

Perearst Piret Rospu arvates on taimse toidu tarbimise suurendamine teretulnud samm igaühele, veganlus aga laste jaoks liiga radikaalne ja paljude probleemidega.

Rospu kirjutab oma blogis Sinu Terve Laps, mis peaks ideaalid olema veganist lapse toidulaual ning kuidas neid vajadusi päriselus sageli täita ei saa. 

Eesti riiklikud toitumis- ja liikumissoovitused ütlevad, et kõik lastele meditsiinilise näidustuseta vanemate vm poolt rakendatud piiratud toitumise variandid on aga kasvava lapse jaoks ohtlikud. Laste puhul on tekkiv probleem tihti eluaegse tagajärjega, näiteks imiku- või väikelapseas joodipuudusest tingitud alaareng. Põhjamaade toitumissoovituste kohaselt on hästi planeeritud veganlus, lakto-ovo-vegetaarlus või laktovegetaarlus peaks suutma katta laste ja noorukite energia- ja toitainevajaduse, aga lisaks tuleb võtta vitamiin B12 ja vitamiin D preparaate. Samas ütlevad nad ka väga selgelt, et uuringuid veganlaste kohta on vähe ja mõned veganlapsed kasvavad teistest aeglasemini.

Veganite toidupüramiidi kuulub viis toidugruppi pluss toidulisandid. Viis toiduainete gruppi on puuviljad ja marjad, köögiviljad, kaunviljad, pähklid-seemned ning täisteraviljad. Lisaks B12-le, mida absoluutselt kindlasti peab saama kuskilt mujalt kui taimedest, peavad veganid hoolikalt planeerima ka selle, kuidas nad saavad piisava koguse toiduenergiat, D-vitamiini (meie kliimas siiski sageli toidulisanditest), rauda, kaltsiumi, tsinki, joodi, seleeni, oomega-rasvhappeid ja kõiki asendamatuid aminohappeid. Samuti võib üllatuslikult tekkida küsimus A-vitamiiniga, sest karotenoididest (mis tüüpiliselt sisalduvad taimsetes toitudes) A-vitamiini tegemise ensüüm on meie piirkonna inimestel sageli muteerunud ja see konversioon ei tööta korralikult. Nendel inimestel võib veganina kujuneda A-vitamiini puudus.

Kõikide nende ülalloetletud asjade saamine vegandieedist on hoolika planeerimise korral võimalik, aga mündi teine pool on see, et meil juba niigi diagnoositakse Eestis umbes 2000 lapsel aastas rauapuudusaneemia ja 1000 lapsel veel muud toitumisega seotud probleemid, kõige sagedamini D-vitamiini puudus ja vitamiin B12 puudus. Suurem jagu neist on segatoidulised lapsed. Veganlus paneks defitsiitide kujunemise riskigruppi veelgi suurema hulga lapsi, kusjuures suur hulk ülalpool loetletud asjadest (tsink, jood, seleen, oomega-rasvhapped, asendamatud aminohapped, A-vitamiin) on niisugused, et me ei saa neid mingite igapäevaste analüüsidega üldse mõõtagi.

Laste veganluse kohta on tehtud igat sort analüüse ja kirjanduse ülevaateid, aga väga palju erinevat nad ei ütle: oluline on hoolikas planeerimine ja toidulisandite tarvitamine. Ülevaadetest siiski ka tuleb välja, et toidulisandite tarvitamine ei ole alati eeskujulik ja on mõnedel puhkudel selgelt probleemiks.

Praktikas tekkivad probleemid

Lapsed söövad, nagu nad söövad. Mõnel lapsel on nn sensoorne ülitundlikkus (toit ei maitse või toidu tekstuur on vastuvõetamatu) väga tugevalt väljendunud ja piirab lapse toitumist oluliselt. Niisuguste laste puhul muutub ka kõige hoolikam menüü planeerimine täiesti mõttetuks, kui laps seda grammi täpsusega paika pandud toitu lihtsalt keeldub söömast.

Laste aju vajab energiat kordades rohkem kui täiskasvanute aju. Lapsed vajavad oma kehamassi kohta ka täiskasvanutest rohkem toitaineid. «Teistest lastest keskmiselt veidi väiksemad» lapsed on sisuliselt ju kasvupeetusega lapsed. Minu teada pole keegi teinud vegan-laste kognitiivse võimekuse uuringut, mind tegelikult see väga huvitaks. Aju arengut mõjutavad nii vitamiin B12, oomega-rasvhapped, üldine rasvhapete vähesus kui ka lihtlabane energiadefitsiit. 

Hoolikalt planeeritud veganlus on tegelikult ka üsna kallis lõbu ja pole kättesaadav sugugi mitte kõikidele peredele. Hoolikalt planeeritud vegandieeti ei ole üldiselt võimalik koostada ka puhtalt Eestist pärit taimede najal, näiteks seleeni saamiseks on head parapähklid, rasvhapete saamiseks avokaadod ja raua saamiseks granaatõunamahl, mis pole ükski meie kohalik toode.

Soomes, keda Eesti veganid palju eeskujuna näiteks toovad, suunatakse kõik lastega veganpered toitumisnõustamisele, neid jälgitakse ja nõustatakse korduvalt. Meil toimub selle osas paras anarhia ja arstide hulgas levivad kuulujuttudena üsna õudsed lood koduõppel vegan-laste kohta, kes arstide vaateväljast mõnikord aastateks kaovad ja siis kasvupeetusega ja kõigi vitamiinide defitsiidiga välja ilmuvad.

Eelmisel aastal ilmunud ühes kirjanduse ülevaates öeldakse, et ka veganid pole mingi homogeenne seltskond, seda näen ma ka oma praktikas. Mõned on väga hästi informeeritud ja planeerivad kõike täpselt, samas mõne jaoks piirdub taimetoitlaseks olemine youtube’ist loomapiinamise videote vaatamise ja Circle K veganwrapiga, mingist planeerimisest või toidulisanditest pole kuuldud ja ei huvita ka.

Maailmas on rohkem kui üks juhtum, kus radikaalsed veganvanemad tapavad oma imiku, toites neid rinnapiima või piimasegu asemel mandli- ja sojapiimaga. Mul oli hiljaaegu üks sportlasest teismeline noormees hemoglobiiniga 87. Ma polegi veel päris sotti saanud, millega ta täpselt tegeles, aga ema sõnul ta igatahes oma toitumist ise reguleeris. Kusjuures ilmselgelt oli tegemist toitumisest tingitud aneemiaga, mis raviga kiirelt korrigeerus. Ja kui siia nüüd tulla «see pole veganlus» jutuga, siis tegelikult on see kõik üks kontiinum, mille ühes otsas on taimse toidu osakaalu suurendamine ja teises otsas radikaalne veganlus ja selle propaganda. Kampaaniatest võetakse vastu ainult üks lühike lööklause, milleks on «veganlus on okei» ja kõik hilisem «võtke toidulisandeid» või «planeerige hoolikalt» läheb kaotsi. Tagajärgi aga näen mina oma kabinetis ja halvimal juhul kannavad neid tagajärgi oma kehas lapsed terve oma elu.

Menüüs taimse toidu osakaalu suurendamisel on palju väga tugevaid positiivseid argumente. Mitmete tervisenäitajate poolest on taimetoitlased/veganid segatoidulistega võrreldes keskmisest paremas seisus. Aga inimesed on liigina omnivoorid. Liha või kala söömine on meie toitumise normaalne osa. Põlisrahvaste hulgas täistaimetoitlust mitte kuskil dokumenteeritud ei ole. Kõigist vastavasisulistest koolitustest hoolimata ei ole keegi suutnud mulle maha müüa ideed, et normaalne oleks endale ja lastele rakendada niisugust dieeti, millesse on juba automaatselt sisse kirjutatud toidulisandite tarbimine.