Miks tekib imiku äkksurma sündroom ja kas seda saab ennetada?

Imiku äkkksurma sündroom on haruldane ja võib tabada ühe kuu kuni aasta vanuseid lapsi. Foto: Sebastian Duda / PantherMedia / Sebastian Duda

Imikute äkksurma sündroom ehk hällisurm on seotud pärilikkusega, kuid mitte ainult, mistõttu on praegused ennetusmeetmed keskendunud õigele lapse eest hoolitsemisele. 

Arvatakse, et vastsündinute surm tekib mitme riskifaktori kuhjumisel, kus all on geneetiline vastuvõtlikkus, laps on riskantses vanuses ja sinna lisanduvad beebi magamisega seotud ohutegurid nagu vanematega ühes voodis magamine, lahtised pehmed objektid voodis, kõhuli magamine, pereliikmete suitsetamine jne, kirjutas perearst Piret Rospu oma blogis Sinu Terve Laps.

Teada on, et peres, kus on imikute hällisurma esinenud, on järgmistel lastel tavalisega võrreldes kordades kõrgem hällisurma risk. Geeniuuringutega on leitud rida erinevaid mutatsioone, mida imikute äkksurmaga seostada võib. Mõned neist mängivad rolli raku energeetikas/ainevahetuses, mõned hingamisteede lihaste arengus, mõned põletikulistes protsessides, mõned hingamisteede ja autonoomse närvisüsteemi arengus, päris mitmed on seotud südametöö ja südamerütmiga. On leitud ka mitmeid mutatsioone serotoniini ainevahetust kontrollivates geenides. Serotoniin on üks oluline virgatsaine ajus, mis osaleb muu hulgas ajutüves nendes ringetes, mis aitavad kontrollida südametegevuse, hingamise ja kehatemperatuuri reguleerimise keskuste tööd, samuti une-ärkveloleku rütmi.

Samas pole tänaseks veel kindel, kui suurt rolli geenid mängivad – riski mõningal määral tõstvaid geene on palju ja nagu näha, on need seotud erinevate võimalike patoloogiatega. Südamerütmiga seotud probleemide kohta on arvatud, et kui õiged mutatsioonid piisavalt varakult üles leida, võiks neile riskilastele kohe pärast sündi paigaldada südamestimulaatori, et äkksurma ennetada. Samas just tänavu kevadel leiti, et südamerütmiga seotud mutatsioonid on ikka nii väga haruldased ja mõne mutatsiooni enneaegselt ohtlikuks kuulutamine võib kaasa tuua liigset paanikat ja ka üleravimist.

Seega on praegune seis mõnevõrra segane. Mitmetel perekondadel on oma mingid kindlad mutatsioonid ja neid leitakse veel juurde, samas ei määra geenid imikute tulevikku täies ulatuses – vastasel juhul poleks neid perekondasid enam alles ju. Seni kui paremat selgust asjas pole, tuleb ikka beebi selili magama panna, vanematega samasse tuppa aga oma voodisse, sealt lahtised padjad, mänguasjad ja võrevoodi pehmendused minema visata, beebisid mitte une ajaks pambuks kokku siduda, neile võimalusel rinda anda ja neid vaktsineerida vastavalt kehtivatele soovitustele.