Südamepuudulikkus - heaoluühiskonna haigus, millest päästab selle ennetamine

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Leung Cho Pan/PantherMedia / Leung Cho Pan

Kuula artiklit

Südamepuudulikkuse korral ei suuda süda pumbata vereringesse sellist hulka verd, mida organismil vaja oleks. Kui verd ja selles sisalduvat hapnikku ei liigu kehas piisavalt, halveneb verevarustus elundites ja väheneb organismi koormustaluvus. Hinnanguliselt põeb kroonilist südamepuudulikkust nii USAs kui Euroopas kuni kaks protsenti elanikest.

Südamepuudulikkus ei ole eraldiseisev haigus, vaid tekib mõne läbielatud terviseprobleemi tagajärjel, kirjutab haigekassa blogi. Seda põhjustavad näiteks diabeet, südamelihaste ja -klappide haigused, aga ka südameinfarkt ja isheemiatõbi. Väga sage südamepuudulikkuse riskifaktor on kõrge vererõhk. Kõrgenenud vererõhk on enamlevinud südame- ja veresoonkonna haigus Eestis, ent sealjuures ei tea kolmandik inimestest, et nende vererõhk on kõrge, kuna see ei anna endast esialgu märku. Sellele võivad viidata peavalud, väsimus, tasakaaluhäired ja südamekloppimine.

Südamepuudulikkus on üks väheseid haigusi, mille põdejate hulk tööstusriikides kasvab. Üks peamiseid põhjuseid on elanikkonna vananemine – keskmiselt on südamepuudulikkusega patsient 74-aastane ning vanurite osakaal suureneb nii Euroopas kui Ameerikas. Teiseks on kroonilise südamepuudulikkuse suurema sageduse põhjuseks paradoksaalselt meditsiini kiire areng – see on võimaldanud erinevate esmaste südamehaiguste parema ravi ja eluea pikenemise pärast ägedaid südameatakke. Et see on n.ö. heaoluühiskonna haigus, siis ei ole seda võimalik välja ravida. Seda saab ravimite abil kontrolli all hoida, ent tegelikult on see lihtsate elustiilimuudatustega ennetatav.

Kuidas südant tervena hoida?

Kuigi risk kõrgvererõhktõve tekkimiseks suureneb vanusega ning on tugeva perekondliku eelsoodumusega, aitab eluviiside muutmine seda maandada. Üks näitaja, mis annab märku kõrgenenud vererõhust, on vööümbermõõt. Tervisele ohtlikuks vööümbermõõduks peetakse meestel üle 102 cm ja naistel üle 88 cm. Seetõttu on oluline säilitada tervislik kehakaal.

Korrapärane liikumine on oluline eelkõige istuva töö puhul, kuid on tervitatav igas vanuses inimeste puhul – ka neil, kellele on määratud tablettravi. Mõõdukas aeroobne treening 5–7 korda nädalas kestusega 30–60 min langetab vererõhku, kuna treeningu mõjul veresooned laienevad. Treeningu võib jagada ka näiteks kümneminutilisteks perioodideks. Kokku on nädala jooksul soovitav liikuda vähemalt 150 minutit.

Teine oluline faktor on mõistagi toitumine. Südamele ei mõju hästi naatriumi liigtarbimine. Inimese keha toimimiseks vajalik soolakogus on 5 grammi (triiki teelusikatäis) päevas ja see sisaldab ligi 2 grammi naatriumi. Pikaajalisel soola liigtarvitamisel koguneb veresoontesse rohkem vedelikku ja suureneb ringleva vere maht, mis omakorda tõstab vererõhku. Soola piiramine vähendab vedeliku kogunemist organismis, mis langetab südame ja neerude koormust ning aitab langetada vererõhku.

Ka alkoholi- ja tubakatoodete tarvitamine suurendab kehakaalu, mistõttu tuleks neist loobuda või nende tarvitamist vähendada. Suitsetaja risk haigestuda südame- ja veresoonkonna haigustesse on 2–4 korda suurem kui mittesuitsetajal. Ka alkoholi tarbimine üle kahe ühiku päevas suurendab oluliselt südame- ja veresoonkonna haiguste riski. Pärast suitsetamisest loobumist väheneb endise suitsetaja südameinfarkti saamise risk mittesuitsetaja tasemele umbes kahe aasta jooksul.

Südamepuudulikkuse ravi Eestis

2015. aastal avaldati haigekassa ja Maailmapanga läbiviidud uuringu «Ravi terviklik käsitlus ja osapoolte koostöö Eesti tervishoiusüsteemis» tulemused, milles seisis, et vaid kolm protsenti haiglast välja kirjutatud südamepuudulikkuse patsientidest said kaasa retsepti kõigile kolmele ravimile, mida selle haiguse puhul rahvusvaheliselt soovitatakse. Vähem kui kolmandik sai retsepti mõnele neist ravimitest ja üle poole ei saanud ühtegi. See näitaja paranes vaid kolme kuu jooksul pärast haiglast väljakirjutamist väga vähe. Et süüvida lähemalt südamepuudulikkusega patsientide ravi seisukorda, korraldas haigekassa koostöös Eesti kardioloogia seltsiga kliinilise auditi «Südamepuudulikkusega patsientide ravi kvaliteet», mille raames analüüsiti 411 patsiendi haiguslugu.

Taoline audit on esimene omalaadne Eestis. Selle käigus kaardistati esmase südamepuudulikkusega patsientide diagnoosimise ja ravi erinevaid aspekte ravidokumentide alusel. Tulemustest selgus ootuspäraselt, et kõige sagedasem riskifaktor südamepuudulikkusega patsientidel oli kõrgvererõhktõbi, mis esines 64 protsendil patsientidest. Sealjuures on Eestis südamepuudulikkusega diagnoositud patsient sarnane ülejäänud Euroopa sama seisundiga patisentidega ehk keskmiselt üle 70-aastane.

Auditi tulemustest ilmnes, et parandamist vajab südamepuudulikkuse diagnoosimise seisukohalt peamise, ehhokardiograafilise uuringu (ehhoKG) tegemine. Selleks tuleb teha tervishoiukorralduslikke muudatusi ja tagada diagnostiline võimekus kõigis haiglates. Et esialgsest valimist jäeti välja 90 patsiendi haiguslood, mille sagedasimaks põhjuseks oli asjaolu, et patsiendil ei esinenud tegelikult südamepuudulikkust, viitab tõdemusele, et südamepuudulikkus on Eestis levinud kui «vihmavarjudiagnoos», kuhu alla arvestatakse palju erinevaid patsiente. Igasugune ravi algab aga õigest diagnoosist. Seetõttu ilmestab auditi tulemusi vana tõsiasi, et kordamine on tarkuse ema.

Auditi meeskonna soovitustest jäi kõlama, et Eesti arstide seas tuleks viia läbi laiapõhjaline südamepuudulikkuse kui seisundi käsitluse koolitus. Lisaks tuleks teha kindlaks, et igal patsiendil on raviarst, kes ka pärast haiglast lahkumist tema ravi ja seisukorda jälgiks. 

Tagasi üles