Indiaanlased ei talu hästi suhkrut, jaapanlased alkoholi - mida iseloomulikku leidub eestlase geenides?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Geenidoonor peab andma vereproovi, et varamusse panustada.

FOTO: URMAS LUIK / PRNPM/EMF

Kuula artiklit

Eestlaste geeniproovidest on selgunud, kui erinevalt organismis ravimid toimivad, sõnas Geenivaramu juhtivteadur Lili Milani tänases Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».

Uue 100 000 geenidoonori otsimine on teada igale eestimaalasele, kuid mida võib öelda juba varasemalt võetud 50 000 proovi pealt? Esiteks seda, et eestlaste seas ei ole leitud selget ühist joont, mis on omane rahvastele, kes on olnud väga paiksed - näiteks indiaanlased taluvad halvasti suhkrut ja jaapanlased alkoholi.

Küll aga võib Geenivaramu töö tulemusel väita, et pea iga eestlase DNA-s leidub vähemalt üks geenivariant, mis muudab ravimite lagundamist. Teisisõnu tähendab see, et igal inimesel võib olla mõni ravim, mille puhul ta vajaks teistsugust annust. «Inimesed ju ongi erinevad, nad lagundavad kohvi eri kiirusega, toituvad erinevalt, seetõttu on igati loogiline, et ka ravimid mõjuvad igaühel omamoodi,» selgitas Milani.

Samuti võib peituda ühe haiguse sees mitu erinevat alaliiki. Näiteks Rootsi teadlased jagasid hiljuti II tüüpi diabeedi omakorda viieks alagrupiks, kus iga haiguse grupi mehhanism ja geneetika on erinevalt kirjeldatud ning vajab seetõttu teistsugust ravi. Palju geenikombinatsioone on ka erinevatel vähivormidel.

Geenikaart annab vastuse, millal tuleks mõne ravimi annust tõsta või langetada. «Kui meil on Geenivaramu pank olemas ja sealt leiame, et isal ja emal on geenivariant, mis võtab ravimit lagundava ensüümi aktiivsust maha, ei saagi nende järeltulija taluda tavalisi annuseid. Ravim muudkui ladestub ja tekivad kõrvaltoimed,» lausus Milani. Teisel inimesel võib mõni geenimutatsioon ravimi jälle liiga kiiresti kehast välja viia, toime ei jõua avalduda ja haigus süveneb, mis on teistpidi ohtlik ja kulutab ka mõttetult raha. «Näiteks ühele geenidoonorile oli jõutud välja kirjutada neliteist erinevat antidepressanti,» tõi Milani näitena välja.

Igal juhul hakkab meditsiin muutuma. Praegu ei saa arst ravi määramisel geneetilist eripära arvesse võtta, sest enamasti tal ei ole infot. «Loodava riikliku personaalmeditsiini projekti idee seisnebki selles, et geenikaardid muudavad arsti töö täpsemaks ja kui arst hakkab patsiendile ravimit välja kirjutama, tuleb talle automaatne teade, kui ravim ei sobi või ta peab arvestama eripäraga annuste määramisel,» kirjeldas Milani.

Geeniuuringud on mõned ravimid ka kasutusse tagasi aidanud. Näiteks on teada juhtumeid, kus ravim peale patsiendi surma turult eemaldati. Tänu geneetikale leiti hiljem, milliste geenidega inimestele see ei sobi ja osatakse nüüd ohtlikku olukorda vältida. Ülejäänud inimesed saavad ravimist taas abi ja seda juba ilma ebasoovitavate kõrvaltoimeteta.

Geenivaramu tööpõld on lai, Milani sõnul on tema suurim soov leida eestlaste geeniproovide kaudu mutatsioon, mis on näiteks seotud ülimadala kolesterooli tasemega ja millest omakorda oleks võimalik välja töötada mõni uus ravim, mis aitab südamehaigusi ohjata.

Kuula saadet siit

Tagasi üles