Psühholoog selgitab: miks lapse agressiivsus ei pruugi viidata käitumishäirele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/21/11591131t1h0782.jpg)
Väikelaste käitumise häired on enamjaolt seotud arenguküsimustega, mistõttu ei maksa diagnoosi panemisega kiirustada, rääkis kliiniline lastepsühholoog Külli Muug pereõdede sügiskonverentsil.
Käitumishäireid iseloomustab korduv ja püsiv düssotsiaalse, agressiivse või muul viisil normist hälbiva käitumise mudel, vahendas Med24. «See tähendab käitumist, mis ei vasta eakohastele sotsiaalsetele ootustele ja on tõsisem kui tavaline lapselik halb käitumine või noorukiea mässumeelsus,» seletas Muug. Käitumishäirete sümptomeid võib esineda mitmete psüühikahäirete korral - näiteks meeleoluhäired, ärevus, tähelepanu- ja aktiivsushäire.
«Väikelaste puhul ei saa rääkida käitumishäirest kui diagnoosist. Väikelaste puhul räägime muudest probleemidest,» lisas psühholoog. Üheaastane laps on võimeline aktiivsuseks ja passiivsuseks ning armastuseks ja vihaks. Agressiivsus tekib siis, kui lapsel on talumatult halb enesetunne ja kui ta peab kaua ootama. Väikese lapse agressiivsus tavaliselt neutraliseerub, heameel ja meelepaha sulavad kokku. Kui meelepaha kogemusi on heameelest tunduvalt rohkem, jääb üle vaba agressiivsus, mis püüab tungida ümbritsevasse keskkonda.
Väikelaste häired on psühholoogi sõnul tihtipeale seotud arenguküsimustega. «Näiteks meie ei kiirusta enne kooli diagnoosi panemisega. Sellepärast, et diagnoos seda last ei aita - see on sildistamine,» ütles Muug. «Ameerikast on kogemus, kus kolmeaastastel lastel pandi pervasiivse arenguhäire diagnoos, kuid tihtipeale oli neil kõne arengu probleem ja kui nad said logopeedilist abi ja hakkasid ennast rohkem väljendama, siis seitsmeaastaselt tuli diagnoos maha võtta. Kui on käitumishäire ja on kõnehäire ka - laps räägib vähe -, siis on kõige tähtsam logopeediline tegevus.»
Muugi sõnul avalduvad väikelaste probleemid ka kohanemisprobleemidena (uued ja muutuvad olukorrad) või käitumise muutumisena (enne hea käitumisega laps teeb nüüd midagi ebasobivat või teistmoodi, sealjuures agressiivselt). «See, mida pereõed oma kabinetis näevad - laps ei lase analüüse teha või end läbi vaadata -, on enamasti kohanemisega seotud probleem,» rääkis ta. «Tasuks uurida, kuidas laps üldse võõrastes kohtades käitub, kuidas on läinud lasteaiaga kohanemine, kas ta väljaspool kodu toitu puutub. On lapsi, kellel kohanemine ei lähe ladusalt ja neis olukordades võivad nad käituda agressiivsemalt.»
Loe artiklit täismahus Med24 portaalist.