Kopsupõletik osutus viimase staadiumi kopsuvähiks

Geneetilise mutatsiooni tõttu tekkis kopsuvähk. Foto: PantherMedia/Scanpix

Amanda hakkas tajuma rinnus imelikku survet. Ta mõtles, et see on stressist, mida oli viimasel ajal tundnud kolimise tõttu.

Kaks nädalat pärast kolimist läks 39aastane Amanda jooksma ning võhm oli kohe väljas, vahendab ajakiri Health. «Pidin hoopis kõndima ja mõtlesin, et see on nii imelik.» Ta arvas, et tegu on kopsupõletiku kerge vormiga ja jätkas nädalavahetusega.

Esmaspäeval pidi ta aga suunduma kliinikusse ja küsima, kas neil oleks võimalik teha röntgenpilti, uskudes, et kopsupõletik raskendab ta hingamist. Öeldi, et tegu võib olla sisse kukkunud kopsuga ning ta peaks kohe pöörduma erakorralise meditsiini osakonda. Seal avastati ta vasakus küljes vedelik ja pärast nelja päeva testide tegemist kirjutati ta välja. Arstid arvasid, et naisel võib olla munasarjavähk ning et ta peaks konsulteerima veel mõne teise tohtriga.

Sõna «vähk» kuulmine raputas Amandat korralikult, sest ta perekonnas ei olnud seda esinenud. Naine läks teise haiglasse, kus teda testiti veelgi. Pärast nädalat uurimist sooritati viimaks kirurgiline protseduur, mis paljastas tõelise põhjuse, mida Amanda poleks eales oodanud – 4. staadiumi kopsuvähk.

Kui ta oli ise veel operatsioonil, teavitasid arstid perekonda. Ärgates leidis ta end nagu teisest reaalsusest. «Terve pere seisis haiglatoas mu ümber. Kõik olid silmnähtavalt endast väljas.» Ta päris, mis lahti. Kui arst ta kurssi viis, tabas Amandat šokilaine. Ta ei suutnud uskuda, et tal on kopsuvähk – ei olnud ta ju suitsetaja! Jooksis ning tegi joogat. «Mulle valmistas väga muret, kui palju on mulle veel aega jäänud,» tunnistab Amanda. Tal ei pidanud seda enam palju olema – kahest nädalast üheksa kuuni.

Kuid ta vähiarst muutis kõike, lastes teha Amandale geneetilise testi, mis võis muuta raviplaani ja prognoosi täielikult. Naine pidi ootama kaks nädalat, mis võisid olla ta viimased. Viimaks helistas kirurg - heade uudistega. Tal oli ALK-positiivne kopsuvähk, põhjustatud geneetilisest mutatsioonist, mida võis ravida spetsiifilise teraapiaga tüüpilise keemiaravi asemel. Ta hakkas kaks korda päevas võtma alaktiniibi tablette, mis pidid pidurdama ta vähi edasise leviku.

«See hoiab mind elus,» sõnab Amanda, kelle üheksast kuust on saanud juba kaks aastat. «Mul läheb väga hästi.»

Ravimi kõrvalnähtudeks on lihasvalu, mis möödub tavaliselt kiiresti, kui ta liikuma asub, samuti väsimus ja tundlikkus päikesele. Ta naudib võimalust elada nagu enne diagnoosi, pühendades aega perele ja isegi taas sportida.

Ravi kestab terve elu. Amanda teab, et lõpuks muutub organism ravimile resistentseks ja see ei toimi enam.

Ta on pühendunud aga rahakogumisele vähiravi uuringute jaoks ja loodab, et kui praegune ravim enam ei mõju, on avastatud juba teisigi tõhusaid ravivõimalusi.