EMO juhataja: muidugi jõuavad meieni patsiendid, kes mitu kuud oma murega süsteemis tiirlevad

Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMO. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Töö EMO-s on stressirohke ja kolleegidega võrreldes on sealsed meedikud avalikkuse suurema tähelepanu all. «Meedia jahib kõige rohkem just meie juhtumeid, nii et jah - surve on tugev,» tõdes Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juhataja Vassili Novak «Patsiendiminutites».

Rahulolematuse põhjused on erinevad. «Mõni patsient on emotsionaalselt ebastabiilne ja meie seda parandada ei saa. Kus ma veel tunnen, et inimene ei jää rahule – need on uuringud ja kitsa spetsialisti konsultatsioon,» loetles Novak.

Ta tõi näite patsiendist, kelle kopsupildil leidis perearst kahtlase koha ja suunas ta edasi eriarstile, kelle juurde ooteaeg on kaks kuud. «Kujutage ette, kui sa iga päev elad teadmatuses, siis see mõte ajab hulluks. Inimene hakkab otsima väljapääsu ja jõuab meieni. Me seletame, et tema seisund ei vaja kiiret sekkumist, aga sellega ei jääda rahule,» nentis meedik. 

Erakorralise meditsiini osakonda jõutakse ka siis, kui varasem ravi pole aidanud. «Jalg on mitu kuud paistes, king ei lähe jalga. Inimene küll ei sure sellest, aga probleem segab elu. Ta tiirleb süsteemis juba mitmendat kuud, kuid abi pole saanud,» sõnas Novak.

Haigla ravijuhud on aga perearsti visiidist oluliselt kallimad. «Kui haige pöördub EMOsse, siis arstina on mul raske piirduda vaid patsiendi läbivaatusega - haiglas on ju kogu aparatuur olemas. Loomulikult soovin ma anda parima, kuid minimeerida enda jaoks ka riske. Kuna võimalusi uuringuteks on, siis ma kasutan need ära. See ajabki ravijuhu hinna üles,» rääkis Novak.

Laiemalt vaadates ei jätku aga kunagi ressurssi, et igal patsiendil läbi uurida kõikide haiguste puudumine. Nii ei tehta isegi rikastes lääneriikides, arstiabi on ka seal üles ehitatud etapiti – esmatasandil sõelutakse kergemad juhud välja ja raskemad patsiendid suunatakse edasi.

Paarikümnel tuhandel inimesel pole täna üldse perearsti ja olemasolevad on üle koormatud. «Seega öelda, et töötagu nad kauem – see pole võimalik,» tõdes Novak. Mõelda tasuks hoopis patsiendi jaoks täiendavate võimaluste loomisele – valvekliinikutele, mis võiksid asuda Tallinnas igas linnaosas. Nii oleks kodu lähedal koht, kus võtaks vastu üldarst ja ei tuleks tundide kaupa oodata.

«Kui inimesel on rinnus ebamäärased valud, siis kõigepealt tehakse talle kohapeal kardiogramm ja vajadusel kiirtestid. Kui need midagi kahtlast näitavad, kutsutakse kiirabi, mis viiks inimese otse haiglasse. Aga pooltel juhtudel on tavaliselt tegu vaid roiete vahelise valuga, mille puhul on abi tablettidest,» selgitas Novak.

Selge see, et lisaressurssi vajaksid ka valvekliinikud ja need hakkaksid tööle vaid siis, kui sinna leitakse arstid ja lisaraha, ilma et see kelleltki teiselt ära võetakse.

Kuula raadiosaadet siit.