Kui sa ei suuda käia avalikus tualetis, võib sul olla see foobia
2. detsember 2018, 20:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/28/11610804t1h76d9.jpg)
Parureesis on sotsiaalne foobia, mis takistab teiste kuuldes näiteks avalikus tualetis urineerimast. Kas seda tekitab hirm, ärevus või hoopis mingi muu tegur?
Leidub inimesi, kelle hirm teiste kuuldes urineerida on nii suur, et seda võib pidada suisa foobiaks, kirjutab Health. See seisund liigitatakse sotsiaalsete foobiate alla, kuna tegelikkuses pole põie ja urineerimisega sel kuigivõrd pistmist. Siiski nimetatakse seda ka häbeliku põie sündroomiks.
Parureesist on uuritud Ameerikas ning hinnanguliselt on seal suisa seitse protsenti elanikkonnast sellised inimesed, kes mitte kuidagi ei suuda käia avalikus tualetis. Arvatakse, et 22 protsendil selle foobiaga inimestest on lisaks mõni muu ärevusega seotud häire. On olemas isegi rahvusvaheline parureesise liit, mille esimees Steven Soifer ütleb, et tegu on justkui põie sooritusärevusega.
«Inimestel on sotsiaalsetes olukordades raske, kui isegi mitte võimatu teiste inimeste läheduses urineerida. Keegi võiks nende meelekohale suruda püstoli ja öelda: «Pissi või sure!» ning inimene ei pruugi siiski olla suuteline urineerima. Üldiselt mõistavad seda vaid inimesed, kes on sama asja kogenud,» kirjeldas ta. Tema sõnul ei saa sellest alati aru isegi arstid, kes soovitavad vaid rohkelt vedelikku juua, et uriinijuga kergemini valla pääseks. «See siiski ei aita. Stress on nii suur, et mõni hoiab häda isegi nii kaua kinni, kuniks lõpetab haiglas,» nentis Soifer.
Kahtlemata on tegu seisundiga, mis argielu vägagi häirib. Soifer on enda sõnutsi näinud inimesi, kes ei suuda mitmepäevase komandeeringu jooksul tualetis käia. Samuti on lõppenud paarisuhted, kui parureesise all kannatav inimene ei suuda ära seletada, miks ta reisil ei saa minna. Ka Soifer ise pidi ilma tualetiskäiguta välja kannatama 16-tunnise rongisõidu Pariisist Madriidi. «Tualeti uks ei käinud lukku ning inimesed istusid sealsamas ukse lähistel. Polnud isegi variant, et ma sinna läheks! Olin kinnihoidmisest valudes, kuniks leidsin tualeti, mida sain kasutada,» meenutas ta. Praeguseks on ta oma seisundit edukalt kontrolli all hoidnud juba 20 aastat.
Soifer märkis, et näiteks liftide või lennukite kartusega ei kaasne vähemalt füüsilist valu, mida aga pissihäda kinnihoidmise kohta öelda ei saa. Teine sage sümptom on pidev mure selle üle, kus ja millal saaks järgmisel korral tualetti minna. Avaliku tualeti külastamisega kaasnevad tihti sundmõtted, et keegi kuuleb või näeb mind. Põhjuseid, miks see häire tekib, on erinevaid. Soiferi hinnangul võib tegu olla koolikiusamise järelmõjuga, aga ka sellega, kui vanem on lapse potitreenimise ajal temaga palju tõrelenud ning pealt vaadanud, kuniks laps potti pissida otsustab. Mainitud on ka seda, kui mõne operatsiooni järgselt peab medõe nähes uriiniproovi andma. Harvemal juhul võib seos olla ka seksuaalse väärkohtlemise või vägivaldse traumaga.
Soifer tõdes, et 90 protsenti inimestest, kes tulevad tema koolitusele, on mehed. Naistel on avalikes tualettides tema hinnangul rohkem privaatsust kui meestel. Konkreetset ravi seisundile ei ole, kuid ekspertide arvates võib aidata kognitiivne käitumisteraapia. Niisamuti peaks võtma luubi alla just ärevushäire, sest selle taandudes võib ka urineerimise kartus leevendust saada.