Kliinilisest surmast väljatulnu jaoks on iga päev kingitus

Paula Rõuk
, Terviseportaali reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karl Erik Saks oma koera, viiekuuse Hugoga.
Karl Erik Saks oma koera, viiekuuse Hugoga. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Inimese elushoidmiseks tehakse meditsiinisüsteemis kõik võimalik, kuid ka arenenud tehnoloogial on piirangud ning elustatud inimestest taastub umbes veerand. Uppumissurmast päästetud Karl Erik Saks on üks positiivsetest näidetest, ja ta leiab, et kogemus andis tema elule optimistlikuma vaatenurga.

Kliiniliseks surmaks loetakse seda, kui inimese pulss, südametöö ja hingamine katkevad, kuid taastuvad mõne minuti jooksul. Saks ei mäleta midagi alates hetkest, kui ta basseinis minestas, ka mitte kliinilisest surmast kuni toibumiseni. «Enda mälestuste läbi nägin seda nii, et ärkasin üks päev üles ja ma ei olnud kodus, vaid haiglas. Hästi toreda näoga armas õde ütles mulle: «Tervist, te olete üheksa päeva koomas olnud,»» rääkis Saks. Tema arvates oli juhtunu traumaatiline pigem lähedastele, kes pidid elama teadmisega, et toona 16-aastase poisi elu võib lõppeda.

Tagasi üles