Bipolaarne naine pärilikkuse taagast: üritasin endalt elu võtta just nagu isa

Vari kasvab tohutuks isegi iga väiksema mure korral. Pilt on illustratiivne.

FOTO: PantherMedia/Scanpix

Kuula artiklit

Carrie Gale on Hollywoodi filmikunstnik, kel on kaks Emmy nominatsiooni. Vaimse tervise häire poolt jalust löödud, neelas ta peotäie tablette koos alkoholiga, kui abikaasaga lahvatas ränk tüli. Naine tahtis endalt elu võtta just nagu bipolaarne isa.

Carrie kirjeldab bipolaarset häiret kui keeva veega potti, mille kaas vibreerib seal all mäslevate mullide tõttu, aur välja pressimas ja valmis iga hetk plahvatama.

Lapsena isa emotsioonipursked ehmatasid teda. Tütar üritas kõigest väest neis loogikat tabada, võttes neid isiklikult, vahendab Medical News Today naise ränka meeleoluhäire poolt saadetud eluteed.

Koolis pulbitses neiu energiast ega suutnud paigal püsida. Ülikoolis tuhises ta ringi nagu kuul. Ta mõtted hüplesid ühest kohast teise ja tema impulsiivsus tõukas teda tagant. Carrie vahetas pidevalt töid, korterieid, partnereid ja isegi seksuaalseid identiteete.

Kui käsil oli viimane ülikooliaasta, jättis Carrie ema ta isa maha. Isa soetas endale tulirelva ning asus maapinda auke tulistama. Ta sõitis tunde, et jõuda kaugetesse hotellidesse, kust naisele helistada, ähvardades endalt elu võtta. Mees neelas hulga tablette ning talle tehti elu päästmiseks maoloputus.

Carrie täiendas parasjagu neoonroheliste huulepulkade varu poes, kus töötas, kui kohale ilmus ema, teatades, et isa on end ära tapnud.

Carrie justkui tardus pärast isa surma neljaks aastaks. Viimaks ta purunes. Teda tabas depressiivne episood, mis muutis ta täiesti teovõimetuks. Ema saatis ta psühholoogilisele hindamisele ja pärast kuut tundi testimist sai ta tagasi dokumendi, kus see oli kirjas – tal on bipolaarne häire. Raskete üleelamiste käigus oli geneetika saanud tema üle võidu.

«Olin surmani hirmunud, kui sain teada, et mul on sama haigus, mis oli tapnud mu isa,» tunnistab Carrie. «Kas ka mina võtan endalt lõpuks elu? Sel hetkel näis bipolaarse häire diagnoos surmaotsusena.»

Carrie hakkas käima teraapias ja võtma ravimeid. Viimaks leiti rohtude kombinatsioon, mis aitas tujusid tasakaalus hoida.

Aasta oli 2012, Carriel käsil teine abielu. Ta mees oli kontrolliv ja verbaalselt julm. Korterit renoveerides olid pinged tõusnud haripunkti. Pärast inetut tüli abikaasaga neelas Carrie peotäie tablette koos bensiinijaamast ostetud veiniga. Ta oli 38aastane, bipolaarne ja üritas end tappa. Just nii nagu tegi ta bipolaarne isa, kui oli 55 aastat vana. «Mida ma mõtlesin? Olen ema ainus laps ja see oleks ta murdnud. Aga olin oma maania vangis,» sõnab ta.

«Lõpetasin kiirabis,» meenutab naine. Carriel olid krambihood iga poole tunni tagant ja ta kaotas pidevalt teadvuse. Õhtul viidi ta sealt vaimse tervise haiglasse, kus pidi tuba jagama inimesega, kes oli just vabanenud vanglast.

Carrie oli järgnevad kaks ööd ärkvel, ärritatud paljudest koridoris säravatest valgustitest ja iseendaga vaidlevast skisofreeniaga naisest, kes päeval kõikide teksapükse varastada üritas.

Carrie jäi asutusse kolmeks päevaks. Ta lubas endale, et ei satu sinna enam kunagi tagasi.

Carrie ei unusta haiglapäevilt kunagi ema nägu – ta sundis teda kogema taas seda, mis isa, ehkki teadis paremini. Carrie tõdeb, et bipolaarne häire paneb irduma reaalsusest ja laseb asju justkui näha vaid nööpnõelapea suuruses fookuses, nii et ümbert haihtub kõik muu.

Carrie mõistis, et ilma ravita võib häire olla surmav. Ta nägi, et mis juhtus ta isaga, võib kergesti juhtuda ka temaga.

Naine tunnistab, et ootab alati, mil tuleb uus tagasilöök. Carri annab endale aru, et peab enda eest järeleandmatult hoolt kandma. 

«Pean olema väga ettevaatlik, kui midagi läheb mu elus valesti, sest iga väiksem luksatus võib üles äratada hääle mu peas. Selle, mis ütleb, et saan põgeneda, kui suren.»

Samas ei lase ta end häirel defineerida, vaid jätkab enda jaoks rahu toova tuleviku sillutamist.

Populaarne

Tagasi üles