Anestesioloog: patsientidel on enne operatsiooni kaks suurt hirmu

Narkoos ei ole füsioloogiline uni, vaid kunstlik kooma, kus kogu aju signalisatsioonisüsteem on läbi raputatud. Foto: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Arsti sõnul kardavad patsiendid enne narkoosi kõige enam operatsiooni ajal ärkamist ja tunnevad muret, kas nad ikka toibuvad peale lõikust. 

Ida-Tallinna keskhaigla anestesioloogia ja intensiivravi keskuse juhataja Jaanus Ellermaa sõnul on operatsioonile tulevatel patsientidel anesteesia kohta reeglina kaks olulist küsimust. Ellermaa sõnul küsivad patsiendid seoses narkoosiga esiteks, kas nad ikka ärkavad üles ja teiseks, et ega nad ei ärka operatsiooni ajal, vahendab Med24. 

«Tegelikult seda ikkagi juhtub,» tõdes Ellermaa. Statistiliselt on need numbrid väga väikesed. «Ka meil raporteeritakse iga mõne aasta tagant, et patsient mäletab mingit episoodi. Õnneks ei mäletata operatsiooni tervikuna ega valulikuna, vaid pigem selle algust või lõppu.» Üllataval kombel on nende hulgas olnud rohkem 30. eluaastates naisi. Riskifaktoriks on kesknärvisüsteemile mõjuvate ravimite ja alkoholi tarvitamine, mis muudavad ravimite metabolismi.

Eestis tehakse umbes 100 000 anesteesiat aastas ja see number on suhteliselt stabiilne. Peale operatsioonide on ka muud põhjused, miks seda tehakse –  näiteks inimestele ebamugavad uuringud ja sünnitusabiga seotud tegevused.  Ellermaa rääkis, et eakate patsientide arv on viimase paarikümne aasta jooksul kahekordistunud ning nendega on mitmeid probleeme. Näiteks post-operatiivne deliirium, trombootilised tüsistused ja haavainfektsioonid.

«Üks probleem on opiaatide mõju hingamissüsteemile – peale anesteesiat on inimene endiselt jääkmõju all ja eakatel inimestel on hüpoksia tekkimine palju kergem tulema kui nooremal inimesel,» rääkis Ellermaa. Teine teema on see, mida narkoos ajule teeb. Ellermaa seletas, et aju normaalseks funktsioneerimiseks on vajalik ärkveloleku ja normaalse une vaheldumine, aga narkoos ei ole füsioloogiline uni, vaid kunstlik kooma, kus kogu aju signalisatsioonisüsteem on läbi raputatud. Eakal inimesel võtab sellest taastumine palju rohkem aega kui noorel.

Sellega on seotud kaks olulist teemat: deliirium ja kognitiivse funktsiooni häire. Deliiriumit esineb postoperatiivselt umbes 10 protsendil eakatest. Segadusseisund ilmneb umbes ööpäeva jooksul ja võib kesta päevi ning isegi nädala. Kui see tekib, siis pikeneb haiglas viibimine ja võib-olla tuleb eakas saata hooldusravile. Inimene võib olla agressiivne, aga Ellermaa sõnul on isegi halvem vorm see, kui tal on hüpoaktiivne deliirium ehk sellest ei saada aru – ta on vaikselt voodis, kedagi ei sega, aga tegelikult ei ole teda võimalik aktiveerida ega mobiliseerida.

Anesteesia poolt põhjustatud kognitiivse häire teemat on Ellermaa sõnul hakatud aktiivselt uurima viimase 10 aasta jooksul. Üle 60-aastastel on seda enam kui 10 protsendil ka veel kolm kuud peale operatsiooni. See puudutab ka lapsi ja võib väljenduda hilisemates õpiraskustes. Seetõttu tuleb võimalusel kuni kolmeaastastel lastel üldanesteesiat vältida. Eakal inimesel võib kognitiivne häire tähendada seda, et üksi elav vanainimene, kes siiani sai kodus hakkama, pärast haiglas viibimist enam ei saa.

Ellermaa tõdes, et kirurgia on üha enam muutumas kiireks konveieriks: haiglasse tuleb ära uuritud patsient, kellele tehakse kohe operatsioon ja juba sama päeva õhtul või järgmisel päeval saadetakse ta koju. «Aga see, kuidas selleni jõuda, ei pruugi olla väga lihtne,» lisas ta.

Ellermaa sõnul peaksid patsiendid, kel on tõsised haigused, juba üsna varakult enne operatsiooni jõudma anestesioloogi konsultatsioonile, et saaks teha plaani, mõelda läbi, kas ravi on optimaalsel tasemel ja siis vajadusel konsulteerida teiste eriarstidega.

«Kindlasti vajame informatsiooni, kui patsiendil on uneapnoe,» rõhutas ta. «Uneapnoega patsient on väga tundlik kõigi ravimite suhtes, mida kasutame – neil tekib väga kergesti hingamisteede sulgus, nad võivad lämbuda operatsioonitoas või peale seda. Nad vajavad suurt tähelepanu.» Samuti vajavad anestesioloogid infot, kas patsient võtab mingit hüübimist mõjutavat ravimit. Enne plaanilist operatsiooni tuleks aneemia ravida ära nii hästi kui võimalik.

Anestesioloog Jaanus Ellermaa rääkis reedel toimunud Ida-Tallinna Keskhaigla kirurgiakliiniku konverentsil anesteesiast ja sellega seotud probleemidest.