No kaua sa ikka leinad ehk Milline on eluterve leinamine?

Leinaga tuleb igaüks erinevalt toime. Foto: Jochen Schoenfeld / PantherMedia / Scanpix

Surm saabub ootamatult olenemata sellest, kui kaua inimene ja tema lähedased seda alateadlikult või teadlikult oodanud on. Leina tajumine algab hetkest, kui inimene saab surmaga lõppeva haiguse diagnoosi, kuid leina tunnetus süveneb seda enam, mida vähem jääb lootust elule, kirjutab Regionaalhaigla palliatiivravikeskuse psühholoog Inna Narro PERHi blogis.

Sõna «lein» mõiste on meie kultuuriruumis üsna üheselt arusaadav, kuid leina tajumine, leinas elamine ning leinast välja tulemine äärmiselt individuaalne. Armastatud inimese leinamine võib sageli kesta leinaja enda lahkumiseni. Pole üllatav, kui keegi leinaja tuttavatest võib küsida ebasobimatult: «No kaua Sa ikka leinad?». Mitte kellelgi ei ole õigust kommenteerida seda, kuidas või kui kaua lein peab kulgema. Lein kestab leinaja jaoks just nii kaua, kui temal seda vaja on.

Leina puhul võime rääkida patoloogilisest ja elutervest leinast. Eluterve lein põhineb armastusel lahkunu vastu. Selles leinas on peamine tunne tänulikkus, mitte omamisiha. Kui leinaja suudab leinata oma kallist lahkunut armastuse ja tänutundega, siis aitab see kaasa tunnete väljendamise ja empaatiavõime arengule. Psühholoogi sõnul saadakse leina kogemusega sageli paremaks ning emotsionaalselt tervemaks inimeseks - suudetakse selgemalt tajuda teiste inimeste rõõmu, kurbust ja leinaga seotud valu ning vajadusel pakkuda teistele kriitilises olukorras tuge.

Narro tõdes, et leinas, mida saadab omamisihast pimestatud kaotusvalu, eksivad leinajad sageli oma psühholoogilise valu rägastikku ning ei leia enda tervet armastust lahkunu vastu enam üles. Siin ei ole määrav enam niivõrd tänutunne ja armastus, vaid viha sellepärast, et kellestki on jäädud ilma. Need leinajad elavad tihti läbi sündmusi, mis eelnesid kalli inimese surmale. Nendeks võivad olla haigestumine, vestlused raviarstidega, haiglas viibitud aeg. Läbielatud minevikusündmustega seotud mõtted ja tunded saavad aja möödudes mõnikord retrospektiivselt negatiivse hinnangu, mille taustal võib inimene tunda, et ta ei teinud oma kalli lahkunu jaoks tema eluajal piisavalt palju.

Kas ja kui palju on võimalik minevikus tegemata jäänut olevikus kompenseerida, missuguseid vahendeid valida? Kelle poole pöörduda? Keda süüdistada, milles süüdistada? Loe täpsemalt PERHi blogist.