/nginx/o/2018/12/18/11664382t1h75df.jpg)
Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogiakeskuse üldkirurg-vanemarsti dr Tiit Suuroja sõnul on arstikunsti üks olulisemaid asju oskus oma haigest aru saada ning olla talle abiline ja partner, ka siis kui patsienti usaldab arstile oma kogemused alternatiivraviga.
Suuroja tõdes Lege Artisele antud intervjuus, et tuleb meeles pidada, et kolmnurgas arst-patsient-haigus on patsient alati olulisim, vahendab Med24. «Tähtis on olla haigele abiline ja partner, vahel ka sõber. Olla koos temaga haiguse vastu,» rääkis Suuroja. Vähipatsientidega töötav Suuroja puutub tihti kokku alternatiivmeditsiiniga ning tema jaoks nendes küsimustes ühest vastust ei ole.
Arstikunsti osa on Suuroja sõnul osata patsiendi soove mõista ja oma soove ning infot mitte peale suruda. «Kuni patsiendi arusaam asjadest või arusaama teadvustatud, soovitud puudumine ei takista raviprotsessi, niikaua ei ei näe ma ka vajadust patsiendi mittesoovitud infoga koormamiseks,» sõnas ta. Muidugi on otsust, kui palju täpselt rääkida või missugusel määral, raske teha. Ausale, otsesele küsimusele aga tuleb ausalt vastata, nentis Suuroja.
Miks pöördutakse alternatiivmeditsiini poole
Igatsus selgete, must-valgete vastuste järele on üldinimlik omadus, eriti onkoloogilise haige raskes, hingeliselt üksildases olukorras, sõnab Suuroaja. Aus arst aga ei saa talle kinnitada, et pakutav ravi kindlasti mõjub. Seetõttu jääb alati ka vajadus selliste ravimite, raamatute, ajakirjade ja ka inimeste järele, kes pakuvad selgeid, lootusrikkaid aga väga sageli petlikke lahendusi.
Kui rääkida loodusravist, siis on Suuroja ise varasemalt mõnikord vastanud patsiendi küsimusele, kas ta võib kasutada loodusravi, et mitte mingil juhul, et see pole õige. «Praegu aga on minu jaoks õige vastus, et ega me päris lõplikult ei tea. Võib-olla see aitab, kuid seda pole meie teada piisavalt uuritud,» sõnas ta. Aga suur osa asjust, mis mina arstina konventsionaalse meditsiini raames pakkuda saan, on rohkem või vähem uuritud ja tulemused on konkreetselt, sageli numbriliselt väljendatavad, nentis arst. Siiski ei saa väita, et kõik meie teadmised on absoluutselt õiged. Aga neid teadmisi, nagu öeldud, saab mõõta ning öelda, kui palju miski aitab ja kui palju ei aita. Kuid onkoloogid on alati nõidade ja imearstidega võrreldes halvemas olukorras, nentis. Suuroja. Sest arst, kes ütleb, et ravi aitab 15%-l juhtudest, on alati kaotusseisus võrreldes nõiaga, kes ütleb, et ma olen kõik haiged enda rohuga terveks teinud ja kui pole teinud, on selles süüdi tavameditsiini vead.
Arst ei ole kõiketeadja
Üldiselt julgevad inimesed alternatiivravist arstile rääkida, kuid mõnel juhul jääb Suuroja sõnul mulje, et nad tõepoolest ootavad arstilt sellele avaldusele üsna tormilist negatiivset reaktsiooni. «Eks vahel ongi kiusatus sedaviisi reageerida, kuid siis tuletan endale meelde, et arst ei ole kõiketeadja. Me ei tea vahel väga täpselt sedagi, mida meie parimate kavatsustega ja üsna korralikult uuritud ravimid endaga konkreetse patsiendi jaoks kaasa toovad, eriti kui rääkida mitme ravimi kooskasutamisest,» sõnas ta. Kunagi ei saa ka parimal teaduspõhisusel baseeruvate ravimitega ravimisel välistada tõsiseid tüsistusi. Samuti ei saa just onkoloogias aktuaalse nähtusena välistada toime puudumist antud kasvajale või mis veel halvem, negatiivset toimet. «Kui keegi oleks õnnistatud ettenägemisvõimega, siis oleks mõnel juhul kahjutu alternatiivravi patsiendile isegi kasulikum kui standardravi,» lisas Suuroja.
Mitmed uuringud näitavad, et raskes olukorras onkoloogilisi haigeid kiputakse üle ravima. Seda muidugi parimate kavatsustega ehk siis enamasti meediku siira sooviga patsienti aidata, ütles arst. Igal arstil on ilmselt positiivseid näiteid olukordadest, kus ravi muutmine või uute ravimite raviplaani lülitamine inimest tõesti aitas. Aga kahjuks on alati võtta ka teistpidiseid näiteid. Sageli võiks hästi korraldatud ja mitmekülgne palliatiivne ravi inimest palju kauem tegusana hoida, nentis Suuroja.
Patsiendi jaoks ei ole piisavalt aega
«Inimesed ei heida minu meelest meie tervishoiusüsteemile ette mitte niivõrd arstiabi professionaalsuse kehva taset või isegi ravijärjekordi, kuivõrd just seda, et patsiendi jaoks ei ole piisavalt aega ja patsiendiga ei osata suhelda,» arvas Suuroja. Kuna suur osa praeguse Eesti tegijaist on käinud ülikoolis ajal, kui seda poolt väheolulisemaks peeti, siis on see hinnang ilmselt üsna objektiivne. Selle juures, kuidas patsiendiga suhelda, kuidas talle ravivõimalustest ja prognoosist rääkida, on palju elementaarseid, õpitavaid oskusi (kehakeel, toon, sõnade valik jne) jms. Ning need teadmised võiks koolipingist kaasa saada, sest see on Suuroja arvates endiselt olulisim osa ravist. Kui patsient ei usu oma arstisse, ei usalda teda ja tal ei ole oma arstiga natuke erilisemat suhet kui teiste tohtritega, siis on alati ka ravitulemused halvemad.