Elutarkus viis preestri, juristi ja kunstniku medõeks õppima

Medõde. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Preester Margit Lail, jurist Evi Gulbis ja kunstnik Kai Kütt – nad kõik on keskealised ja edukalt karjääri teinud naised. Ometigi tundsid nad sisemist vajadust minna õeks õppima. Milleks selline kannapööre?

Preester Margit elab elu mõtestatult

Soov inimesi aidata on Margiti südames alati olnud ja seetõttu asus ta nooruses Tartu ülikoolis arstiks õppima. Paraku tegi elu oma korrektiivid ja peagi end abielunaise ja aastate jooksul kaheksa lapse ema rollis leidnud Margit otsustas, et antud ajaperioodil saab ta inimesi paremini aidata vaimulikuks õppides. Nii ongi ta viimased 19 aastat teeninud Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus preestrina ning hingehoidjana hoolekandes, olnud koolis usundiõpetuse ja kultuuriloo õpetaja.

Ometigi jäi soov meditsiini õppida Margiti südamesse helisema ja meenutused ajast, mil ta töötas TÜ psühhiaatriakliiniku lasteosakonnas kasvataja ja hooldusõena, tõidki ta Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppesse. Margit ei lasknud mitte hetkekski endale pähe mõtet, et kas ikka kaheksa lapse emana, kellest vanim on 29-aastane ja noorim 8-aastane ning kahe lapselapse vanaemana, on tal veel paslik koolipinki nühkida.

«Laste kasvatamine ja õpingute ühendamine on olnud mu suur katsumus ja võimalus. Täna tagasi vaadates - see on olnud pöörane, aga ma ei kahetse ja teisiti ei elaks. Õppimine on lihtne ja huvitav. Noorena oli muidugi mälu pisut parem, aitas kord materjali läbivaatamine ja jäigi meelde. Aga mälu on treenitav, selle kogemuse olen ka saanud,» tõdeb Margit.

Hingehoidjana on ta rahu teinud elu kaduvusega ja seetõttu ei tegutse enam hetkeimpulsi ajel, vaid sügavalt läbimõeldud otsuste põhjal. «Olen oma elus õnnelik, mul on maailma ilusaim amet, ma ei õpi õendust, et senine jätta ja alustada uuesti, vaid usun, et praegune teekond on uus ja värske lisandus senisele,» tõdeb Margit.

Jurist Evi pääses mesilase nõelamisest napilt eluga

Evi töötab Kehtna vallavalitsuses juristina.Pärast kõrghariduse omandamist õigusteaduses on Evi töötanud nii politseiuurija, prokuröri, kohtunikukandidaadi kui ka kohtukonsultandina. Aktiivselt tegutseb ta ka Kaitseliidus, kus on läbinud parameediku erialakursuse. Eelmisel aastal asus ta Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õendust õppima.

Evi huvi meditsiini vastu sai alguse juba aastaid tagasi, mil tema lähedastel oli rohkem meditsiinilist abi vaja. Kulmineerus see aga naise enda kogemusega, mil ta mesilase nõelamise tulemusena oleks peaaegu teise ilma läinud.  

«Mul kujunes allergia mesilasmürgi vastu välja pärast seda, kui olin kolmel aastal järjest mesilastelt peapiirkonda nõelata saanud. Varasemalt läks nõelamiskoht küll päevaks-paariks paiste, aga hullemat polnud. Ühel päeval läks aga kõik teisiti ja kui taas nõelata sain, taipasin kohe, kui kurk karedaks läks, millega on tegemist. Kuna olin kuulnud juhtumitest, mil nõelata saamisel on inimesed saanud anafülaktilise šoki, siis mõistsin, et asi on tõsine. Taipasin kohe endale kiirabi kutsuda,» räägib Evi.

«Kui abi saabus, olin juba üle keha paistes ja hingamine oli peaaegu kinni. Silmade ees kõik keerles ja oli tunne, justkui oleksin karussellil sõitnud. See oli hirmutav kogemus,» meenutab Evi. Ta kõnnib nüüd ringi, süstal taskus, ja hoiab teadlikult mesilastest ning herilastest eemale. 

Kuna Evi töötab täiskoormusel, siis nõuab tema jaoks kooli, töö ja kodu ühitamine kõrgemat pilotaaži, kuid siiski saab ta oma aega paindlikult jagada. Millisele õenduse valdkonnale ta tulevikus spetsialiseerub, pole ta veel enda jaoks päris kindlalt paika pannud.

Kunstnik Kai maalib kannatused rõõmuks

Kai on 49-aastane Eesti naine, kes on üles kasvatanud kolm last. 30 aastat tagasi lõpetas ta Tartu Kunstikooli ja enamuse osa tööelust on Kai maalinud, tema eriliseks armastuseks on siidimaal. 

«Lapsed sirgusid suureks ning ühel hetkel pidin end uue kolme tegevuse kõrval jagama. Vaja oli hoolitseda eaka ja haige ema eest, maalida ning leida kindlam igakuine sissetulek. Sattusin tööle TÜ Kliinikumi siseosakonna hooldajaks. Edasi sai minust juba intensiivravipõetaja. Selle aasta detsembris saab osakonnas töötatud viis aastat. Ja ikka on kogu aeg mõlkunud mõte, et äkki õpiks õeks ja eelmisel talvel asusingi kooli õppima. See, et olen praegu üliõpilane, on mulle endalegi üllatus!» kirjeldas ta.

Keskeas taas koolipinki asumine on Kai sõnul maailmapilti avardav kogemus. «Alguses oli palju harjumist, arvutiga toimetulekut, ajaplaneerimist, aga näen ju enda kõrvalgi keskealisi õppureid. Üksteist toetades ja tagant utsitades saame kergemini hakkama. Samas tundub, et noortel üliõpilastel on kuidagi lihtsam, nad on harjunud õppima kaasaegses maailmas. Vanematel on abiks elukogemus ning õppimine on samas uueks väärtuslikuks kogemuseks,» võtab Kai oma kogemuse kokku.

Kai leiab, et kõige tähtsam meditsiinitöötaja ameti juures on inimlikkus, mida ei saa õppida, kõik muu on õpitav. «Nähes inimeste kannatusi nii haiglas kui ka väljaspool, muutun ikka kurvaks. Aitan nii palju kui saan. Enda jaoks on mul pintsel ning värvid, mis aitavad luua veidigi rõõmu ja tasakaalu sellesse vahel kannatusterohkesse maailma.»

Töötukassa karjäärinõustaja Evelin Peerna Pärnumaalt:

Minu juurde on leidnud tee päris palju õe ja hooldaja õppest huvitatud inimesi. Kuna Pärnus on võimalik õppida tasemeõppes õeks ja hooldajaks ning Pärnu Haigla on suur tööandja, siis huvi meditsiinivaldkonna vastu on suur. Tasemeõppesse astujate vanus varieerub, kuid tõesti, õppima asub rohkem keskealisi kui noori. Mulle tundub, et keskealine võtab ette karjäärimuudatuse järgmistel põhjustel: soov panustada südamelähedasse valdkonda, soov teenida paremat töötasu ja senine tegevusala on ennast ammendanud.

Töötukassa karjäärinõustaja Ave Karu Tartust:

Sel aastal on olnud mitmeid, kes asunud kunagi omandatud õekutset taastama ja on siiani töötanud teisel erialal. Enamasti on tegemist keskealiste inimestega. Tegelikult on see positiivne, et inimesed jõuavad oma kutsumuse juurde tagasi, on valmis õppima ja vahel ka kannapööret tegema. Samas on ka olnud seda, et pikalt meditsiinis töötamine on ära väsitanud ja soovitakse liikuda teisele ametikohale. Ideaalne, kui uus otsapidi jääks meditsiiniga seotuks. Siin saab karjäärinõustaja olla toeks oma mõtete analüüsimisel ning erinevate võimaluste kaalumisel.

Lugu ilmus Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ajakirjas Tervist!.

Tagasi üles