Sa pole veel geenidoonor? Professor murrab geenidoonorluse kohta käivad müüdid

Tänaseks oli sel aastal antud geeniproovide arv kasvanud 100 895ni. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Täna saadi geenidoonorluse projekti kokku 100 000 soovitud doonorit, ent uuel aastal avaneb see võimalus veel 50 000 inimesele. Geenivaramu juhataja näeb inimese geneetika uurimist tervisevaldkonna tulevikuna ning leiab, et sellega seonduvaid hirme on vaja vähendada.  

Geenivaramu juhtivteaduri, professor Andres Metspalu sõnul määravad toitumine, uni ja elustiil suures osas inimese tervise, kuid üldised soovitused oma elu tervislikumaks muuta ei paista toimivat. Tema sõnul peaks rahvaharidus haiguste ennetamiseks paranema ning ta usub, et geeniprojekt on sellesse üks suurimaid panustajaid.  

«Haigused on meil kategoriseeritud üldiselt sümptomite järgi, aga mehhanismid seal taga võivad olla keerulisemad ja just geneetika võib neid avada,» leiab Metspalu. Enamike haiguste puhul, mille kohta geenidoonoritele tagasiside antakse, saab inimene ise ka midagi ette võtta. Metspalu toob näiteks glaukoomi, mis tekib aastate jooksul ja lõppeb nägemise kadumisega. Selle haiguse all kannatavad Eestis kümned tuhanded inimesed. «Tihti jõuavad inimesed liiga hilja selle haigusega arsti juurde. Kui see risk on teada, saab inimest jälgida ja haiguse silmatilkadega kontrolli alla saada, enne kui nägemisnärv on lõplikult kahjustunud,» seletas ta.  

Andres Metspalu. Foto: SILLE ANNUK / PM/SCANPIX BALTICS

Teist tüüpi diabeedi puhul on jällegi võimalik välja selgitada risk, mis seostub kehamassiindeksiga. Kui kehakaal hoitakse normi piires, püsib risk madal. Kui inimene seostab vajalikke elustiilimuutusi enda isiklike haigusriskidega, siis paneb see teda tõenäolisemalt oma käitumist muutma kui üldine nõuanne tervislikult elada.

Kahtlemata saab geenidoonor olulist teavet ravimite sobivuse kohta. «Teame näiteks, et umbes seitsmel protsendil eurooplastest on puudu ensüüm, mis ei lagunda paljusid ravimeid, sealhulgas kodeiini. See on üks levinumaid käsimüügi valuvaigistite toimeaineid. Kui inimesel seda ensüümi ei ole, siis abi ta sellest ravimist ei saa,» rääkis Metspalu.

Meditsiin ei lähe paremaks, kui loodame ainult arstide peale, leiab Metspalu. Ta arvab, et geenidega seostuv info on inimese tervise seisukohalt väga oluline ja et tulevikus muutub täiesti tavaliseks nähtuseks see, et geenidega seostuv on meil olemas nutitelefonis.

Metspalu hinnangul tuleks geneetika uurimises müüte vähendada, sest sellega kaasneb palju põhjendamatuid hirme. Näiteks ollakse mures, et geeniinfo jõuab valedesse kätesse ning seda on võimalik inimese vastu ära kasutada. Geenidoonor kirjutab tõesti nõusolekule alla, et ka ettevõtted saavad geeniandmeid kasutada. Siin peetakse silmas eelkõige ravimiuuringutesse panustamist.

«Täna lähme apteeki ja ostame igasuguseid ravimeid, aga nende ravimitega on tehtud 10-12 aastat tööd ja see on läinud miljardeid maksma. Me aga sõidame nagu jänest rongis, ei ole sinna millegagi panustanud. Kui nüüd on olemas sellised andmebaasid, saaksime seda geeniinfo pealt teha,» sõnas ta. See tähendab, et peaksime arenenud riigina osalema maailma protsessis, kus arendatakse uusi ravimeid ja panustatakse teadusesse.

Professor ei arva, et inimestele võiks haigusriskide teada saamine halvasti mõjuda. «Oleme uurinud geeniinfo kohta tagasiside saamist. Inimesed saavad aru, nad on rahulikud ja nad mõistavad,» rääkis ta. Tema sõnul ei muuda see inimese psüühikat, kui ta teab oma haigusriske, vaid pigem paneb ta tõenäolisemalt oma tervise nimel tegutsema. «Osa inimesi ei võta muidugi seda informatsiooni vastu ega tegele oma riskidega, kuid enamus siiski saab aru, mida nad peavad tegema. Kui öelda konkreetselt, et sina ei tohi suitsetada, aga naaber tohib, sest teil on erinev geenivariant, siis sellest tehakse välja, rääkis Metspalu.