Vähiravifond küsib, haigekassa vastab: kas tõesti on olemas mitte kulutõhusaid inimesi?

Tõhusad ravimid on nii kallid, et paljud riigid ei suuda neid oma elanikele muretseda. Foto: PantherMedia/Scanpix

Vähiravifond esitas haigekassale mitu küsimust, mis peaksid aitama paremini mõista riiklikke valikuid ning annetajate rolli Eesti tervishoius. Küsimustele vastas kirjalikult haigekassa avalike suhete osakond. Postimees avaldab fondi postituse muutmata kujul.

Kui palju kulub haigekassal tänavu raha vähiravile?

2018. aasta andmed pole veel kokku võetud, meil on esialgsed andmed 11 kuu baasilt. Eriarstiabi kogukulu onkoloogiale on umbes 108 miljonit eurot. Sealhulgas haiglaravimid umbes 28 miljonit ja soodusravimid umbes 20 miljonit. Tähtis on, et vähiravi puhul on inimesele apteegist soetatavate ravimite puhul soodustus 100 protsenti, inimene peab maksma ainult 2,5 eurot retseptitasu.  

Mitu inimest tänavu haigekassa kulul vähiravi saavad?

Ligikaudu 50 000 inimest. 

Millised uued vähiravimid lisanduvad 2019. aastal haigekassa kompenseeritavate ravimite nimekirja?

1. jaanuarist 2019 lisame kompenseeritavate ravimite nimekirja seitse uut vähiravimit. Neid vajab kokku ligi 200 inimest ja nende eest maksame ligi 3,3 miljonit eurot aastas. Näiteks on ravikindlustatud patsientidele uuest aastast kättesaadavad ravimid kopsukasvaja, luuüdi kasvaja, mao- ja söögitoru kasvaja, neerukasvaja, lümfisüsteemi kasvaja ja leukeemia raviks.  

Vähiravifond panustab tänavu vähiravimitesse 2,5-3 miljonit eurot. Haigekassal kulub vähiravimitele 48 miljonit eurot. Kas võib järeldada, et juba üle viie ja varsti ligi kümme protsenti Eestis vähiravimitele kuluvatest summadest katavad annetajad?  

Haigekassa poolt vähiravisse investeeritud 156 miljonit eurot moodustab Eesti vähiravist kokku pigem 98 protsenti. Heategevus katab täiendavalt umbes kaks protsenti. On väga südantsoojendav, et Eestis on palju inimesi, kes on nõus lisaks ravikindlustusmaksule vähiravi täiendavalt toetama. 

Tahame rõhutada, et väga, väga suurel enamikul juhtudel maksab haigekassa Eesti elanike vähiravi peaaegu täies mahus kinni. Juhud, mil haigekassa ei kompenseeri või lõpetab kompenseerimise, on sellised, kus haigus on avastatud väga hilja või on ravi kestnud kaua ja mingil hetkel leiavad arstid, et haigekassa poolt kompenseeritud kallid ravimid enam selle vähivormi vastu selles staadiumis ei toimi. Otsus tuleneb raviarstide konsiiliumi diagnoosist, seda otsust ei tee haigekassa töötajad üksi. Heategevusfondid on appi tulnud just sellistel puhkudel – turul võib leiduda mõni uus ravim, mille kohta usutakse, et ta võib inimesele lootust pakkuda ja elu pikendada. 

Kui haigekassa toetab aastas 50 000 inimese vähiravi, siis fond aitab tänavu üle 250 inimese - see on 0,5 protsenti haigekassalt abi saanutest. Vähiravifond pakub diagnoosist tulenevalt vähematele inimestele kallimaid ravimeid kui haigekassa. Summana on vähiravifondi tulemus suurem kui aidatud inimeste arvus. 

Siit jõuame paratamatult ravimite hindadeni. Haigekassal on ravi rahastamisel jätkuvalt rahalised piirangud. Ravimikomisjon annab meile ette summad, mille piiresse peab ravimi hind jääma. Meile on selgelt ette antud soovitus, milline peab olema ravimi kliiniline tõenduspõhisus – teadusuuringutest tulenev teadmine, et ravim on tõhus, tõesti ravib inimese terveks, või parandab oluliselt elukvaliteeti. Fondil on kallite, uuemate ja veel mitte nii põhjalikult uuritud ravimite ostmisel vabad käed. Annetustel põhinevad heategevusfondid ei eksisteeri ainult Eestis, nii toetatakse ravimeid ja raviviise kõikjal maailmas. 

Haigekassa peab vähiravifondi tööd ja panust väga oluliseks, seda nii abivajajate aitamisel kui laiema teadlikkuse tõstmisel vähi kohta. Haigekassa ja vähiravifond on näide sellest, kuidas riik ja ühiskond saavad sama probleemi lahendamisse panustada erinevatel viisidel ja me näeme vähiravifondi partnerina, kes seisab sama asja eest, mille eest meiegi – et inimesed saaksid abi.    

Ravimite hindamisel on üks komponent kulutõhusus. Kas Eestis on jätkuvalt kulutõhus see elu, mille hind (inimese täisväärtuslikult elusana hoidmiseks vajaliku ravi hind) ei ületa 40 000 eurot aastas (kolmekordne SKT elaniku kohta) või on kulutõhususe arvutuskäigud vahepeal muutunud?  

Kulutõhus ei ole väljend, mida kasutatakse inimese elu kohta. Mitte kunagi. Palun ärge teie ka seda niiviisi kasutage, see on vale tähendus. Kulutõhususest räägitakse ravimi puhul ja see annab vastuse küsimusele, kas see ravim täidab lubatud raha eest oma eesmärki ehk inimene elab pikemalt või saab terveks. See sõna külvab ühiskonnas viha ja on ebaõiglane meie kõigi ühiselt makstava ravikindlustuse suhtes. 

Haigekassa rahakott tundub suur ja mõõtmatu, aga tegelikult võib tuua selge võrdluse perekonnaga. Perekond peab investeerima majapidamiskuludesse, transporti, pereliikmete haridusse, tervisesse, toitu, meelelahutusse. Kõigis neis eluks vajalikes olukordades on erinevate hindadega valikuid ja perekond peab tegema oma eelarve piires valikud. Kui laps tahab ülikooli minna, on tal valida riiklik ülikool, eraülikool, stipendiumiga õppekoht välismaal ja ilma stipendiumita õppekoht Ameerikas, mille kulu neljaks aastaks võib olla näiteks 250 000 eurot. Kõige kallim versioon võib anda parema hariduse ja paremad kontaktid, kuid kui perekonnal ei ole palju vahendeid, peavad nad vaatama, kas see raha saaks tulla millegi muu arvelt – teiste laste kooliraha arvelt, võib-olla müüma oma kodu. Või otsustatakse, et see variant on siiski liiga kallis ja laps läheb riiklikku ülikooli kodumaal.

Ka vanemate pereliikmete hooldekodu puhul on mõnikord sarnane valik – väga kallis erahooldekodu on kindlasti luksuslikumate tingimustega kui tavaline riiklik hooldekodu, millele on lisaks veel pikk järjekord, ning see luksus ja lisatähelepanu võib isegi pereliikme elu pikendada. Väheste vahendite olemasolul peab mõtlema, mille arvelt see investeering saab tulla. 

Loe pikemalt vähiravifondi kodulehelt.