Ekspertarst: puuet ei saa taotleda pelgalt lisaraha pärast

Ratastool. Foto: Kristjan Teedema

Mis on puue, kellel on õigus puuet taotleda, kas iga ravimatu haigus tähendab automaatselt puuet? Neil teemadel on viimasel ajal palju juttu olnud ning teema tekitab segadust isegi arstide seas, kirjutab sotsiaalkindlustusameti ekspertarst Aune Tamm. 

Ekspertarstina näen oma töös, kui palju segadust loob puude määratlemisel ajalooline taust. Ei tehta vahet, mis on puue ja mis töövõime kaotus. Arusaadav, sest Nõukogude Liidu ajal neid mõisteid ei olnudki. Kasutusel oli vaid üks mõiste – invaliidsus, mille alla koondusid nii töövõimetud kui puudega inimesed.

Tänapäeval hinnatakse puude määramisel inimese toimetulekut sotsiaalses keskkonnas. Sageli arvatakse, et kui inimesel on ravimatu haigus, siis on tal ka koheselt puue. See ei pruugi nii olla, sest kui ta saab oma igapäevaste toimingutega hakkama, tema piirangud on kerged või neid ei esine pidevalt, siis tal puuet ei fikseerita.

Samuti ei pea puude mittetuvastamine tähendama, et inimene on haigusest paranenud – paranenud võib olla tema võime haigusest põhjustatud piirangutega hakkama saada (näiteks efektiivse ravi või abivahendite kasutamise jm tulemusena). Seega puude määramisel on oluline sotsiaalses keskkonnas hakkamasaamise nüanss. Kui puue tuvastatakse, siis saab selle alusel taotleda soodustingimustel abivahendeid ja teenuseid, et saada sotsiaalses keskkonnas paremini hakkama. 

Erandiks pole olukorrad, kus puuet taotletakse selleks, et saada mingit olulist kõrvalabi. Näiteks abi maapiirkondades liikumiseks, sest ühistransport puudub. Või siis soovitakse väikest lisasissetulekut, et osta küttepuid jne. Kõige enam vajavad kõrvalabi vanemad inimesed, kelle tervis on vanusest tingituna halb. Sellegipoolest ei ole neil inimestel tavaliselt puuet. Nad on lihtsalt vanad ja vajavad toimetulekul kellegi abi. Puue taotletakse aga selleks, et vallal on kohustus puudega inimest aidata, viia teda arsti juurde, poodi jne. See ei peaks nii olema. Sellist abi peaksid omavalitsused osutama kõigile abivajajatele. 

Foto: Sotsiaalkindlustusamet

Graafikust nähtub, et mõnes maakonnas on puudega isikute arv väga suur. Tekib küsimus, kas näiteks Põlvamaal on tõesti nii palju puudega inimesi? Vastus peitubki selles, et puuet ei taotleta mitte puude enda pärast, vaid kõrvalabi vajaduse või väikese lisasissetuleku tõttu. Kuna reaalse vajaduseta puude määramisi on olnud lähiajaloos palju ja puudest tingitud teenuste rahastamisele kulutab riik väga suuri summasid, siis on puude tuvastamisel võetud kasutusele oluliselt detailsem ja põhjalikum süsteem. Oluline on, et kõik need, kellel on päriselt puue, saaksid riigilt abi ja toetust. Nii on võimalik aidata palju enam neid, kes täna otsivad toetust heategevusfondidelt.

Kuidas puuet määratakse? Puude raskusastme määramisel annab sotsiaalkindlustusameti ekspertarst oma hinnangu puude taotluse ning raviarsti terviseandmete põhjal.

Puudel on järgmised raskusastmed:

1. sügav puue on inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud;
2. raske puue on inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud;
3. keskmine puue on inimesel, kellel igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises esineb raskusi.

Puude raskusaste sõltub esinevate funktsioonipiirangute ulatusest. Muutumatu funktsioonipiirang on piirang, mida ei saa ravimi, ravi või abivahendiga kompenseerida. Näiteks ratastool ei aita jalutut kõndima või juhtkoer ei tee pimedat nägijaks – need on vahendid, mis aitavad paremini sotsiaalses keskkonnas hakkama saada ning vastavalt puude raskusastmele saab aidata riik neid kompenseerida.

Puude otsuse tegemisel arvestatakse:

• terviseseisundit ja tegevusvõimet;
• abi, juhendamise ja järelevalve vajadust igapäevaselt või ööpäevaringselt;
• abi ja juhendamise vajadust, mis esineb hoolimata tehniliste abivahendite kasutamisest;
• rehabilitatsiooniplaani.