TÜ teadlased uurivad, miks tekib osal inimestest eriti kergesti sõltuvus

Ravimid. Pilt on illustratiivne. Foto: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Ainuüksi Tallinnas tehti mullu häirekeskusele narkootikumide üledoosi tõttu 1396 väljakutset, mida on 193 võrra enam kui 2016. aastal. Tervise Arengu Instituudi direktori Annika Veimeri sõnul näitab statistika, et narkootikumide üledoosist põhjustatud surmades ei ole langussuundumust saavutatud.

TÜ kliinilise farmakoloogia professor Anti Kalda on hariduselt arst, kes on valinud teaduskarjääri ja keskendunud selles ravimisõltuvusele. Ta uurib selle tekkemehhanisme, aga teda huvitab eelkõige, kuidas mõjutab ravimisõltuvust epigeneetika, kirjutab TÜ ajakiri Universitas Tartuensis.

Epigeneetilised mehhanismid aitavad organismil kohaneda välistegurite mõjuga. Kui geenid reguleerivad organismi toimimist, siis väliskeskkond mõjutab epigeneetiliste mehhanismide kaudu nende geenide regulatsiooni. Narkootikumid on ühed väliskeskkonna tegurid.

«Eks narkootikumide tarvitamine ole ühelt poolt seotud sellega, kui jõukad me oleme,» tõdes Kalda. Oma roll on asjaolul, et oleme maailmale avatud ja seetõttu jõuavad mujal levinud pahed ka meieni. Noorem põlvkond pidavat Kalda sõnul juba eelistama alkoholile teisi uimastavaid aineid.

Mõni aasta tagasi räägiti palju fentanüülist, sest selle üledoosi tõttu suri palju inimesi. Fentanüüli mõju all muutuvad inimesed tihti agressiivseks ning mõnikord peavad kiirabitöötajad ootama ära politsei saabumise, sest ei saa ise narkomaani taltsutamisega hakkama ega suuda teda seega ka aidata.

Kalda selgitas, et kui inimene uimasti suukaudse manustamisega enam oodatud toimet kätte ei saa, hakkab ta süstima ning siis tuleb üledoseerimine ja tekivad komplikatsioonid. Kunagi ei ole ka teada, kui puhas aine on ja mida sellesse on segatud. Tema sõnul on fentanüül narkomaani lõpptee, sest süstitavatest narkootikumidest on see kõige kättesaadavam. 

Palju räägitakse ka kanepist ja selle seadustamise võimalusest. Kalda selgitas, et kanepit peetakse ohtlikuks sel põhjusel, et tihtipeale on see sissejuhatus teiste uimastite tarvitamisele. «Proovitakse kanepit – meeldib –, aga ühel hetkel see enam ei toimi ja tahetakse proovida midagi muud, et sama tunnet kätte saada. Ja nii see läheb.»

Kanepit on võrreldud sajand tagasi kasutatud mooniga, mis sisaldab samuti meditsiinis tarvitatavaid ühendeid. Tuntuim neist on ilmselt morfiin – kõige tugevam valuvaigisti. Kalda sõnul ei sobi kanep tegelikult ravimiks, sest selles on tohutult palju aineid, mille toimet ei suudeta kontrolli all hoida. Tänapäeva meditsiinis ei kasutata kontrollimatuid ravimeid.

«Kanepiaktivistid ei mõtle meditsiiniliste aspektide peale. Nad tahavad, et kanep oleks kergemini kättesaadav ja et nad ei saaks selle kasutamise eest karistada. Meditsiiniline jutt on vaid ettekääne,» leidis ta.

Tegelikult on kanepi meditsiinilised preparaadid sobiva näidustuse korral kättesaadavad, aga uuringud ei ole kinnitanud nende suurt tõhusust. Näiteks kasutatakse kanepit üksikutel juhtudel laste epilepsia harvaesinevate vormide korral, samuti kasvajatega patsientidel iiveldus- ja oksendusvastaseks raviks, aga see pole kuigi tõhus.

Kuidas uurida ravimisõltuvust?

Miks on aga nii, et osal inimestel tekib sõltuvus väga kergesti, kuid teistel mitte? Just selle küsimusega Kalda tegelebki. Ravimisõltuvust inimeste peal uurida ei saa, sest see võib neid kahjustada, ja seetõttu tuleb uuringutes kasutada loomi, peamiselt närilisi.

Kalda ütles, et kindlasti mängivad sõltuvuse kujunemisel rolli geenid, kuid need pole ainukesed määrajad. Olulised on ka keskkonnategurid. Üks tema hüpotees seisneb selles, et sõltuvust mõjutab teatud geenide kombinatsioon, milles iga geen annab väikese osa. Kokkuvõttes võib see aga tekitada sellise fooni, et kui inimene puutub kokku sõltuvust tekitava ainega, käivituvad tal kergemini mehhanismid, mis viivad sõltuvuse tekkeni.

Teine hüpotees on, et tähtis roll võib olla epigeneetilistel mehhanismidel. Need aitavad keskkonnasignaalidel mõjutada meie organismi geene. Tähtsad ei ole mutatsioonid ega DNA järjestused, sest geenid ei muutu, aga epigeneetiliste mehhanismidega reguleeritakse geenide aktiivsust ja avaldumist.

«Üritame tõestada hüpoteesi, et sõltuvust mõjutavad ühelt poolt geenid, aga teisalt varase eluea stress, mis mõjutab epigeneetilisi mehhanisme, ja kui selline inimene puutub kokku narkootilise ainega, reageerib ta sellele tugevamini,» kõneles Kalda.

Varases nooruses kogetud stress, haigused, nälg ja füüsiline vägivald mõjutavad organismi hilisemat arengut ning elundkondi ja närvisüsteemi, mis on sõltuvuse mõttes keskse tähtsusega. Närvisüsteem reageerib siis sõltuvust tekitavale ainele teistmoodi, enamik neid aineid aga mõjutab omakorda närvisüsteemi.

Kalda on oma uurimismeeskonnaga uurinud geenide aktiivsust reguleerivat ensüümi, mida nimetatakse DNA metüültransferaasiks. Uurijad on avastanud, et kui manustada katseloomadele sõltuvust tekitavaid aineid nagu psühhostimulaatorid (amfetamiin, kokaiin, ecstasy), ilmneb ajus, eriti nendes aju piirkondades, mis reguleerivad sõltuvuse teket, selle ensüümi aktiivsuse muutus.

Sõltuvuse korral tekivad nii inimestel kui ka katseloomadel püsivad käitumuslikud muutused. «Me teame, et kui teeme katseloomast sõltlase, kestab see sõltuvus tal kogu elu. See on sama põhjus, miks on suitsetamist ja narkootikumide tarvitamist raske maha jätta,» sõnas farmakoloog. Seda võib võrrelda programmeerimisega, sest ka sõltuvuse korral programmeeritakse aju justkui ümber.

DNA metüültransferaasi uurivad farmakoloogid sellepärast, et teha kindlaks, kas see võiks olla potentsiaalne ravi sihtmärk. Praegu pole ravimisõltuvuse vastu head vahendit. Kõige enam kasutatakse metadooni, mille korral on narkootikumidest loobumise nähud leebemad. Kasutusel on ka psühhoteraapia vormid, aga need ei toimi kõigi inimeste peal, sest selleks peab patsient ise olema kontaktne ja tahtma probleemist lahti saada.

Uurijate töö eesmärk ongi leida uusi potentsiaalseid sihtmärke, millele ravimid võiksid toimida, ja seejärel uurida edasi, kas on mõni aine, mis võiks toimida ning kas selle efektiivsus ja ohutus vastab ravimite kohta kehtivatele kriteeriumidele.