:format(webp)/nginx/o/2017/06/05/6750401t1h6c8f.jpg)
/nginx/o/2019/01/07/11699633t1h732d.jpg)
Mõnel juhul on kirurgi soov inimkeha paremini mõista läinud kaugemale raamatutarkuse ammutamisest ning pannud teda iseennast lahti lõikama. Teistel juhtudel on ekstreemsetes olukordades olnud äärmuslik lahendus ainuke elupäästev õlekõrs.
Neli uskumatut juhtumit, kus patsiendid on end ise opereerinud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi tänapäeval tuleb iseenda opereerimist harva ette, on seda siiski juhtunud ning protseduure on teinud nii treenitud arstid kui meeleheitlikus olukorras kogemusteta inimesed. Medical News Today vahendab nelja äärmuslikku seika sellistest lõikustest.
1. Südame kateeterdamine
/nginx/o/2019/01/07/11699633t1h732d.jpg)
Werner Theodor Otto Forssman õppis arstiteadust 1920. aasta Saksamaal. Oma õpingute käigus sattus ta küsimuse ette, millele rahuldavat vastust veel leitud ei olnud. Küsimus oli selles, kas oleks kuidagi võimalik jõuda südameni veenide või arterite kaudu ilma, et peaks tegema traumaatilist operatsiooni. Sel ajal oli ainuke võimalus südameni jõudmiseks sooritada võrdlemisi riskantne kirurgiline protseduur.
Frossman leidis artikli, kus loomaarst kirjeldas, kuidas ta oli jõudnud hobuse südameni läbi kägiveeni, mis kannab verd ajust, näost ja kaelast südamesse. Forssman jõudis järeldusele, et inimeste puhul võiks südameni jõudmiseks siseneda küünarveenist, mis asub käe siseküljel ja suubub südamesse. Elevil Forssman esitas oma avastused peakirurgile ning küsis luba seda protseduuri patsiendi peal katsetada. Peakirurg keelas plaanid patsiendi ohutuse pärast muretsedes. Forssman pakkus välja, et võiks proovida protseduuri enda peal, kuid sai jällegi eitava vastuse.
Noor kirurg rääkis operatsiooniõega, kes vastutas protseduuriks vajaliku varustuse eest. Naine oli Forssmani ideest vaimustuses ja pakkus ennast katseisikuks. Hoolimata tema ettepanekust soovis Forsmann veendunult oma avastust enda peal proovida. Ta sidus õe rihmadega operatsioonilaua külge ja jättis mulje, nagu teeks sisselõike talle, kuid tegelikult tuimastas hoopis enda küünarveeni. Mehel õnnestus kateeter käes 30 sentimeetri kaugusele lükata, enne kui õde sai aru, et teda oli petetud. Forsmann lasi õel kutsuda röntgeniõde, et nad saaksid kateetri liikumist käes jälgida.
Samal ajal nägi Forsmanni kolleeg, mida mees üritab ja proovis teda takistada ning kateetrit välja tõmmata, kuid Forssman võitis kähmluse ja jätkas protseduuriga. Lõpuks jõudis mees kateetriga südame parema vatsakese õõnsuseni ja tema eesmärk täitus. Protseduur õnnestus, kuid kuna kirurg oli tegutsenud ilma peaarsti nõusolekuta, tühistati tema residentuur. Forssmanil ei õnnestunud kirurgina tööd leida ning mees jätkas karjääri uroloogias.
17 aastat hiljem võitis ta koos kahe teise kirurgiga Nobeli preemia meditsiini valdkonnas oma panuse eest südame kateeterdamise protseduuri leiutamisel.
2. Pimesoole operatsioon endale
/nginx/o/2019/01/07/11699658t1h2f30.jpg)
1960. aastal kuuenda nõukogude Antarktika ekspeditsiooni ajal Antarktikas tabas pimesoolepõletik retke ainukest meditsiinieksperti Leonid Rogozovit. Nädalaid kestnud ekspeditsiooni ajal märkas 27-aastane kirurg endal tüüpilisi pimesoolepõletiku sümptomeid. Ravimitest ei olnud kasu ning lähim asustatud paik oli liiga kaugel. Mehe ainuke võimalus oli teha iseendale operatsioon.
Ta värbas kolm kolleegi ennast abistama: üks hoidis peeglit ja sättis lampi, teine ulatas talle kirurgilisi vahendeid ning kolmas oli varuks, juhul kui teistel peaks minestus või iiveldus tekkima. Samuti seletas Rogozov neile, kuidas teda elustada, kui ta peaks teadvuse kaotama. Ekspeditsiooni logiraamatus seisab, et peale kohalikku tuimastust tegi Rogozov enda kõhtu 12-sentimeetrise sisselõike ning 30 minuti pärast muutus ta nõrgaks ja pidi tegema regulaarseid pause, kuid viis lõikuse lõpuni. Mees oli kahe nädala pärast täie tervise juures.
3. Keisrilõige käepäraste vahenditega
/nginx/o/2019/01/07/11699675t1h4545.jpg)
See enesekirurgia juhtum leidis aset 2000. aasta märtsis eraldatud Mehhiko külas, kus ligipääs arstiabile peaaegu puudub. 40-aastane kaheksa lapse ema kandis oma üheksandat last. Olles kaks aastat tagasi juba ühe lapse kaotanud, kartis naine peale tunde kestnud tulemuseta sünnitust, et see juhtub uuesti. Meeleheitlikus hirmus laps kaotada otsustas ta endale ise keisrilõike teha. Esmalt jõi naine kolm tugevat alkohoolset jooki ning avas seejärel oma kõhu kööginoaga.
Tema juhtumit kirjeldavas teadusartiklis mainitakse, et naine kasutas looma tapmise oskusi ning kogu protseduur võttis aega tund aega. Välja päästetud vastsündinud poiss hakkas kohe hingama. Seejärel lasi naine ühel oma lastest kohaliku õe kutsuda, kes ta kinni õmbleks. Õde asetas ema soolestiku tagasi paika ning nõelus naise kinni tavalise õmblusnõela ja puuvillase niidiga. Peale seda kõike jõudis naine lähimasse haiglasse, mis on kaheksa tunni kaugusel. Ta vajas küll ulatuslikku ravi, kuid paranes nii hästi, et sai juba kümne päeva möödudes haiglast välja. Artiklis mainivad autorid, et see on näide emainstinkti väljendumisest, kus ema paneb oma järglaste säilitamiseks ohtu nii oma turvalisuse kui ka elu.
4. Veel üks tülikas pimesool
/nginx/o/2019/01/07/11699685t1hfea4.jpg)
Dr Evan O´Neill Kane oli Pennsylvania Kane Summiti haigla omanik, kes ei suutnud ära oodata oma põletikulise pimesoole eemaldamist ning otsustas seda ise teha. Kuigi tema meeskond ei kiitnud ideed heaks, oli mees nende ülemus ning nad nõustusid vastumeelselt tema sooviga. 30 minuti jooksul süstis dr Kane enda kõhuseina kokaiini ja adrenaliini, lõikas end lahti, leidis pimesoole ja eemaldas selle. Mees väitis hiljem, et oleks operatsiooni kiiremini läbi viinud, kui ülejäänud personal poleks operatsioonisaalis nii närviline olnud. Operatsiooni ajal nõjatus Kane liialt ette ning tema soolestik libises läbi haava kõhust välja. Kuigi mehe kolleegid olid šokeeritud, jäi arst rahulikuks ja lükkas sooled lihtsalt tagasi. Kaks nädalat hiljem oli Kane täielikult paranenud ja tagasi opereerimas. Hiljem põhjendas mees oma valikut sellega, et tahtis teada, milline tunne on endale operatsiooni teha. Samuti tahtis ta näidata, et kergeid protseduure on võimalik läbida ilma võrdlemisi ohtliku üldanesteesiata.
See ei jäänud aga Kane´i ainukeseks katseks enesekirurgiaga. 70-aastaselt otsustas mees ise oma kubemesonga kohaliku tuimastuse all ravida ning kutsus meedia sündmust kajastama. Operatsioon oli edukas, aga Kane ei tulnud kunagi täie tervise juurde tagasi ning suri kolme kuu pärast kopsupõletikku.