Magusalt lõhnav uriin annab märku sellest levinud tõvest

FOTO: Bernhard Schläppi / PantherMedia / Scanpix

Uriin võib lõhnata magusalt, kui see sisaldab palju glükoosi. Seda nähtust põhjustab sageli ravimata jäetud diabeet.

Kuna uriiniga väljutatakse kehast jääkaineid, määrab inimese toitumine ja vedelike tarbimine suures osas selle, milline näeb välja ja kuidas lõhnab uriin, kirjutab MedicalNewsToday. Lühiajalisi muutusi uriini lõhnas ja värvuses kutsuvad esile toit kui ka teatud ravimid. Kuigi uriini üle arutlemine võib tunduda veider, tuleks püsivate muutuste osas arstiga nõu pidada.

Üks magusalõhnalise uriini põhjuseid on diagnoosimata diabeet, mille puhul võib veresuhkru tase olla suisa ohtlikult kõrge. Organism üritab liigset glükoosi uriiniga väljutada ning see annab ka uriinile magusama lõhna. Sellises seisundis inimene võib kogeda veel seletamatut väsimust, pidevat janu, isumuutusi ning kummalist kaalulangust.

Teine diabeediga seotud seisund, mille üheks sümptomiks võib olla magusalt lõhnav uriin, on diabeetiline ketoatsidoos. Tegu on potentsiaalselt eluohtliku tüsistusega jällegi ravimata diabeedi puhul, mil keha ei tooda ega saa piisavalt insuliini ning veres kuhjuvad ketokehad. See ohustab rohkem I tüüpi diabeediga inimesi, kuid võib tekkida ka II tüüpi diabeetikutel. Sümptomitena võivad esineda veel magusalõhnaline hingeõhk, kurnatus, meeltesegadus ning krambid.

Kui uriin lõhnab ebatavaliselt, aga muid sümptomeid ei esine, võib rahulikult mõne päeva oodata – ehk on tegu mööduva nähtusega. Mõned kestvad sümptomid vajavad aga arsti tähelepanu. Nendeks on:

  • Pidev janu – kui janu piinab isegi palju vedelikke juues, võib see viidata diabeetilisele ketoatsidoosile;
  • Kõhuvalu või iiveldus – ka need on ketoatsidoosi sümptomid;
  • Tugev valu seljas, alakõhus või suguelundites – võib viidata neerude või kuseteede infektsioonile;
  • Veri uriinis – ka see võib olla seotud mõne põletikuga;
  • Iiveldus, oksendamine, silmade kollasus – võib viidata maksahaigusele;
  • Palavik – tegu võib olla infektsiooniga, mis on levinud kuseteedest või neerudest ka mujale organismi ja võib osutuda eluohtlikuks.
Tagasi üles