Depressiooni sümptom, mis jääb pahatihti tähelepanuta

Depressiooniga kaasneb tihti viha. Foto: Panthermedia/Andriy Popov/Scanpix

Igaüks on vahel varba valusalt ära löönud või vihastanud liiklusrikkuja peale. Kui enamasti on aeg-ajalt vihastumine osa igapäevaelust, siis pidev raev võib olla aga märk sügavamast probleemist - depressioonist, kirjutab HuffPost.

2014. aasta uuringus viidati, et nii mahasurutud kui ka teiste ees väljendatud raev on üsna tüüpiline depressiooni sümptom. Psühholoogid viitavad ka sellele, et inimestel, kel on raskusi raevu taltsutamisega, võib olla suurem risk depressiooni tekkimiseks. Raevu seostatakse tõsisema depressiooni ning raskendatud raviga. Seepärast soovitab kliiniline psühholoog Marianna Strongin abi otsida neil, kes tunnevad end vihasemana kui tavaliselt, mitte seda sümptomit eirata.

«See ei pruugi näida depressioonina, kuid see on seda. Patsiendid ise või nende lähedased on märganud, et neil esineb sagedamini vihapurskeid. Kuigi enamasti pöördutakse vihaprobleemiga, siis sellesse süvenema hakates selgub tihti, et raev on üks depressiooni sümptom,» kirjeldas psühholoog.

Enamik teab depressiooni sümptomina pigem kurvameelsust, ent Strongini hinnangul pöördub see vahel raevuks, kuna lihtsam on olla vihane kui kogeda vaimseid emotsioone. «Kurbust on palju raskem tunda,» nentis ta. Kuigi depressiooni arvatakse esinevat rohkem naistel kui meestel, kogevad psühholoog Sherry Bentoni sõnul viha sagedamini just mehed. «Meeste loomuses on end pigem isoleerida. Sellega kaasneb vajadus sotsiaalsetest suhetest eemalduda, isegi kui need on head. Viha on sealjuures kõige efektiivsem meetod, kuidas inimesi endast eemale tõrjuda,» tõdes ta.

Kuna mehed võivad oma tundeid varjata ning lähedasi eemale tõugata, mõjub depressioon neile ka märksa raskemalt. Harvardi meditsiinikooli uurimuse andmeil kogeb 17 protsenti meestest suurt depressiooni vähemalt kord elus ning nad on naistest neli korda rohkem altimad suitsiidikatset tegema. Samas ei tähenda see, et naised ei kogeks depressiivset viha. Disaineril ja kirjanikul Bess Meade’l diagnoositi depressioon 19-aastasena ning just raev oli tema puhul üks peamisi sümptome. Ta märkas seda ise, kui tabas end kolleegidele nähvamas ning endise poisssõbra akent lõhkumas.

«Mu ema viitas juba enne seda, et ma tundun väga vihane, ning soovitas mul midagi ette võtta. Arvan, et tajusin depressiooni toona nõrkusena ega julgenud seda sisimas endale tunnistada,» sõnas nüüd 29-aastane Meade. Tema vihahood leevenesid antidepressantide ja elustiilimuutuste kombinatsiooni tulemusel. «Alustasin joogaga, kui olin depressiooniga väga hädas. See muutis mu teadlikkust oma kehast ja hingamisest, mis tuli kasuks,» lisas ta.

Lisaks meditatsioonile, treeningule ja hingamistaktikale võib Strongini soovitusel aidata viha kontrolli all hoida ka päeviku pidamine. Ta soovitab patsientidel oma negatiivsed mõtted üles kirjutada, nende kohta endale küsimusi esitada ning nende tõsidust analüüsida. Abi tuleb aga otsida nagunii. «Viha pole kunagi ainuüksi viha. See on alati märk, et miski on valesti,» lisas psühholoog.