Maha vaikitud epideemia: ootamatult palju naisi pissib püksi

Uriinipidamatus on üsna tavaline, eriti pärast lapse ilmale kandmist ja ka vanematel naistel, ent seda ei peaks pidama normaalseks nähtuseks, vaid pöörduma julgelt arsti poole abi saama. Foto: PantherMedia/Scanpix

Viimaseks märgiks sellest, et midagi on valesti, oli Lily jaoks õhtu kolleegidega laeval, kus oli vaid üks WC – järjekorras oodates nirises uriin mööda ta säärt alla. Keegi teine seda ei märganud, aga Lily oli šokeeritud ja pani aja uroloogi juurde kinni.

Lily avastas juba kolledžis, et tal on midagi viga. Kui ta sõpradega väljas käis ja omajagu kangemat kraami oli kulistanud, ei suutnud ta mõnikord tagasiteel häda kinni hoida. Aegamööda probleem süvenes – ta pidi sprintima tualetti, sest pissihäda tabas nagu välk selgest taevast, kirjutab ajakiri Health.

Mõjutab seksuaalelu

Karen (37) ei mäleta aega, mil tal poleks olnud uriinipidamatust – aastakümneid on ta sellega lihtsalt leppinud. Põieprobleemid on mõjunud negatiivselt tema seksuaalelule abikaasaga – isegi, kui ta on enne seksi käinud just tualetis, lekib ta esimeste puudutuste peale. Karen on ostnud veekindlad voodikatted, kuna käterätikust imbub uriin läbi. Ta partner on üritanud hajutada Kareni piinlikkustunnet, ent asjata – naise jaoks ei tule oraalseks kõne allagi, sest ta on oma probleemist igal ajahetkel teadlik.

Karen juhtus internetis nägema seadeldist, mis tugevdab vaagnapõhjalihaseid. Naine paigaldab nimelt tuppe tampooni suuruses seadeldise, mille tööd saab kontrollida puldi abil. Elektriline stimulatsioon põhjustab lihaste kokkutõmbeid ja aegamööda muutuvad need nii tugevamaks. Karen tõdeb pärast seadeldise poole aasta pikkust kasutamist, et esimest korda ei muretse ta pidevalt, kui lähedal asub tualettruum.

Üks neljast naisest kannatab - enamik vaikides

Doktor Guess nimetab uriinipidamatust maha vaikitud epideemiaks – kannatajad ei söanda probleemist kõnelda sotsiaalsete tabude tõttu. Üks neljast naisest kogeb aga vähemalt üht vaagnapõhjalihastega seotud probleemi oma elu jooksul: sealhulgas uriinipidamatust, vaagnapõhja alla vajumist või fekaalset inkontinentsust ehk võimetust kontrollida soolestiku tööd.

Uriinipidamatus on üks viimastest terviseprobleemidest, mille kohta puudub arutelu. Doktor Guess arvab, et peaksime juba ammu pidama avatud dialoogi ja kasutama julgemalt sõna piss.

Ligi kaks kolmandikku uriinipidamatusega naistest pole söandanud seda jutuks võtta oma arstiga, selgus hiljuti läbi viidud uuringus. Keskmiselt ootavad naised kuus ja pool aastat, enne kui julgevad asjast rääkida.

Isegi normaalselt kulgev rasedus ja sünnitus muudavad ligi poolte naiste põiekontrolli. Eriti selgelt ilmneb see siis, kui põiele avaldub surve – naerdes, hüpates, isegi joostes. On ka teistsugust põiepidamatust, mis tekib, kui põis tõmbub ettearvamatult kokku ja siis on ootamatud lekked kerged tekkima.

Uriinipidamatuse ravi määratakse olenevalt probleemist. Selleks võib olla suukaudselt võetav ravim, vaagnapõhjalihaseid tugevdav teraapia, mõnel juhul ka kirurgiline sekkumine. Paranemine algab aga sellest, et võtad probleemi jutuks oma arstiga.